Surnult või elusalt elamine

Kui ma vaatan tagasi eelmisele seitsmeaastakule oma elus, siis tundus mulle pikalt, et ma ei olnud valmis ja kogesin pigem palju negatiivset. Tol hetkel elasin ma justkui lihtsalt elu ning tundsin end sageli pigem elu ohvrina.
Ühel hetkel hakkasin aga vaatama enda sisse. Hakkasin päriselt küsima – mida ma vajan ja mida ma tegelikult soovin. Ja siis märkasin midagi huvitavat: see, mida ma sügaval sisimas soovisin, ei läinud üldse kokku selle pildiga, kus ma oma elus parasjagu olin.
Kui ma hakkasin seda päriselt ja sügavamalt vaatlema, muutus nii mõndagi. Asjad, mis enne tundusid suured takistused, ei olnud tegelikult takistused. Need olid pigem põhjused, millega ma ise oma elu elamist edasi lükkasin.
Ma mõtlesin isegi, kas peaks kõik täiesti sassi keerama – kolima, elu ümber pöörama. Tõenäoliselt oleks ka see midagi muutnud. Aga tegelik muutus ei tulnud sealt. Muutus tuli minu enda teadlikkuse kasvamisest ja sisemisest seisundist.
Ka täna tulevad vahel üles hirmud. Aga nüüd näen ma neid teisiti. Ma näen neis seda väikest, hirmunud Kristit, kes kunagi kartis, mida teised arvavad, kes tahtis kõigile meeldida ja kes vahel kahtles, kas ta on piisav või piisavalt tark, et oma mõtteid ja kogemusi jagada – ja veel nii avalikult.
Ja tegelikult ongi olnud inimesi, kes on öelnud: ära tee, sa ei ole piisav.
Aga samal ajal on läbi aastate olnud ka teisi inimesi. Inimesi, kes on öelnud, et mõni minu lause, mõni vestlus või mõni jagatud mõte on aidanud neid tupikust välja ja muutnud nende elu. Kui neid inimesi on aastate jooksul olnud kümneid – võib-olla isegi sadu –, siis ma tunnen, et ma võtan vastutuse selle kingituse ees ja siiski jagan.
Mõnele see võib-olla ei meeldi. Mõni võib mõelda, mida see Kristi nüüd teeb. Aga alati on ka neid, kes kirjutavad, helistavad või ütlevad:
“Palun kirjuta edasi.”
“Aitäh, Kristi, ma just praegu vajasin seda.”
Ja tegelikult ei ole ükski neist põhjustest see, miks ma teen või ei tee.
Mu sees lihtsalt on see tunne.
Need on lihtsalt lood, mis tahavad tulla. Mul on tunne, et ma soovin jagada – ja võib-olla on see ka minu ülesanne. Täna läbi veebi, võib-olla homme kuskil vestlusringis või muul viisil.
Nii see on.
Ja ma olen selle eest tänulik.
Aitäh.