Elu kui kunstiteos

Mõne aja tagant suhtlen ome hollandlannast sõbrannaga. Me räägime häälsõnumite ja sõnumite kaudu. Minu inglise keel on üsna roostes, seega olen väga tänulik, et tänapäeval on olemas tõlkimise võimalused – need aitavad mõtteid edasi anda ka siis, kui sõnad ise alati kergelt ei tule.

Hiljuti jagasin talle oma praegust teekonda ja kirjutamise armastust. Rääkisin, kuidas ma silun oma väikest raamatut „Jakobi õpetused“. See raamat on minu jaoks väga eriline ja oluline, sest seal jagan viimaste aastate õppetunde – eelkõige iseendale, kuid kuna me kõik moodustame ühe terviku, siis võib see kõnetada ka teisi.

Kirjutades olen märganud midagi enda kohta. Olen loomult üsna kiirustaja, kuid nii kirjutamine kui ka taimede ja salvidega toimetamine õpetavad mind rahus olema ja täielikult pühenduma. Neid asju ei ole võimalik teha kiirustades. Ikka silud, parandad, lisad midagi juurde ja lased mõnel mõttel küpseda. Ja just seda raamatut sõbrannale kirjeldades tuli mulle äkki selge teadmine – elu ise ongi kunstiteos. Aja jooksul tõmbame sellele aina uusi pintslitõmbeid, täiendame ja muudame. Ning kunstiteos saab valmis alles siis, kui ta päriselt valmis saab. Salvid ja raamatu kirjutamine on nagu üks elu mäng.