Elu on vikerkaar täis erinevaid värve 🌈
Ühe väga armsa inimese mõtte alusel jagan ma oma vaateid elule. Elu on mind õpetanud, et ei ole olemas ainult musta ega valget tõde. On meie enda sisemine tunnetus. Ja kui me liiga palju rapsime, siis ei kuule me tihti ka seda päris õigesti.
Mind kõnetavad taimed, mind kõnetab elu lihtsus, enese vastutuse võtmine ja iseendaga tegelemine enda seestpoolt, mitte väljast süüdlast või vastutajat otsides.
Samal ajal on minu eluülesanne õppida vastu võtma ka abi, kingitusi ja toetust väljastpoolt ning usaldama seda. Kui on vaja, siis loomulikult kasutan ka meditsiiniteenuseid — siin ei ole minu jaoks küsimustki.
Nii on ka toiduga. Täna olen ma kohas, kus valin vahel mugavuse ja olen väga tänulik ka kulleritele, kes toidu toovad, ning poele, mis on lähedal. Täna on see nii. Aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks ka teisiti — luua ise oma toidu võimalusi, ette mõelda ja vastutust kanda. Lihtsalt täna on mul teised eluülesanded.
Praegu ma ei pressi jõuga oma lihtsat eluviisi, vaid teen seda, mida ma saan, kergelt ja punnitamata. Sest ma usun, et kui ma ei hoia pinget ja hirmu enda sees kinni, siis ei ladestu see ka mu kehasse samal moel.
Olen seda oma praeguse eluviisi juures märganud. Mu kaal hoopis langeb, mitte ei tõuse, kuigi luban endale näiteks nisu, mida ma aastaid väga vähe või üldse mitte ei lubanud. Luban endale ka piimatooteid. Varem arvasin, et patustan juba pelgalt juustuga, justkui jätaksin endale ühe väikese patu alles. Ja mina, kes pole elu jooksul õlle lõhnagi sallinud, luban endale vahel saunaõhtul perega alkoholivaba õlut, kui selleks on tunne. Ma lihtsalt ei vaja alkoholi oma ellu — ei vajadusest ega ka sellepärast, et mul on beebi, kelle eest hoolt kanda.
Ma luban. Ja ma ei ole pahameeles. Laupäeval ma tujutsesin ja ei olnud üldse väga maandatud ning ma lubasin ka sellel olla. Ma ei ole tehislikult täiuslik. Nii nagu sina ei ole. Ega keegi teine.
Ainus, mida me täiuslikkust, õiget ja valet taga ajades sageli teeme, on see, et lõhume ennast, tekitame pingeid ja lõpuks ka haiguseid. Ma lubasin ka pisaratel tulla, lihtsalt tulla, ilma et oleksin neile hinnangut andnud. Ja kohe hakkas palju kergem.
Samamoodi ei jaganud ma hinnanguid ka neile, kes mu eelmise loo peale inetult kommenteerisid. See on nende arvamus, nende elu ja nende koht. Mina soovin teile vaid head ja võib-olla kõige rohkem soovin seda, et te oleksite iseenda vastu armulisemad. Ning tegelikult olen ma teile ka tänulik, sest ka teie aitate mul õppida eneseusaldust ja kasvatada n-ö paksemat nahka. Ja nimelt tänu teile tunnen ma ka seda, et aitäh — te andsite mulle hoopis kindlust, et ma teen õiget asja ja olen õigel teel. Ainus tee, mida mul veel läbida on, on enesekindluse tee.