Inimlikkus

Olen elus kogenud parasjagu — nagu nii mõnigi meist. Üks, milles olen väga selgelt aru saanud, on see, et minus on suur tundlikkus. Ja minu ülesanne on õppida eristama — kas see, mida ma tunnen, on päriselt minu oma või kellegi teise tunne. Ning kui see ei ole minu, siis see ka tagasi anda.
Aga mida ma olen lapsest saati endalt küsinud — kust tuleb inimeste kurjus, viha, see kibedus ja sapp?
Ja tegelikult… me jäämegi seda otsima.
Aga sügaval me ju teame — see tuleb mustritest.
Soovist neid muuta ei pea alati midagi suurt tegema. Vahel piisab sellest, et me märkame. Võtame vastu. Saame aru, et need on meis olemas — olgu need pärit lapsepõlvest, ühiskonnast või lihtsalt elust endast.
Ja kui me lubame endal neid tundeid päriselt tunda, ilma et me neile kohe lugusid või tähendusi juurde loome, siis juhtub midagi ootamatut…
Ühel hetkel neid enam ei ole.
Ma ei saa öelda, et olen sellest täiesti puhas. Ka mina olen vahel sinna libedale teele korraks astunud. Aga iga kord, kui see juhtub, tunnen ma seda oma kehas väga selgelt — mul hakkab halb. Ja mul läheb aega, et end jälle tasakaalu tuua. Siis ma vaatan endale otsa ja annan endale andeks.
Ja viimasel ajal ma kogen seda eriti tugevalt — inimestes on palju pinget.
Sappi.
Reaktsioone.
Süüdistamist.
Viha.
See on justkui õhus.
Ja ma tunnen, et ma ei taha sellesse kaasa minna.
Ma tunnen, et ma soovin kirjutada.
Mitte selleks, et kedagi veenda või muuta, vaid selleks, et tuua veidi pehmust, mõistmist ja ruumi. Meenutada, et alati on võimalik valida ka teisiti.
Olen kogu elu pidanud oluliseks inimlikkust.
Minu jaoks on inimlikkus suurim rikkus.
Inimlikkus on teineteise märkamine.
Arvestamine.
Austamine.
Rääkimine.
Koostöö.
Üksteise tõstmine.
Ja kui vaja — jagamine.
Kui me kasvõi hetkeks peatume ja valime olla inimlikud, muutub midagi väga suurt — nii meie sees kui ka meie ümber.