Kohal?

Kõik on olemas?

Oot mida ma taga ajan…..vaikus ….. ja selles vaikuses on justkui füüsiline kohalejõudmine kehasse, ei pea enam otsima, ma ei pea tõestama, ma ei pea kuhugi jõudma, minu ülesanne ei ole enam taga ajada, minu ülesanne on märgata, olla, öelda jah, tänan, võtan vastu ja nautida, lihtsalt nii lihtne ongi.

Ja just ennem mitte kaua aega tagasi tuli üles ka muud….kahtlus, hirm, segadus, justkui küsimas: oled sa kindel ja ma märkan ka seda, ma märkan, kuidas need tekivad, kuidas nad liiguvad minus ja õnneks võrreldes varasema eluga ma näen neid, kuid nii, et need ei ole takistused, need on varjukoridorid….kohad, kust ma lihtsalt lähen läbi, mitte kuhu ma jään, need on kunagi olnud mu kaitse, mu eelkäijate kaitse, hoidnud mind aga ma märkan, et nad ei pea enam mind juhtima, nad justkui püüavad hoida mind vanas mitte pahatahtlikult vaid nad ei tea muud viisi ja mina märkan, ma ei võitle, ma ei lükka eemale, ma ei lähe kaasa, ma lihtsalt märkan ja ütlen vaikselt: ma näen sind ja juba see märkamine loob ruumi, ma ei pea sinuga kaasa minema ja ma liigun edasi lihtsait märgates, kus ma juba märkan ja tean, et kõik on olemas….

Ma olen hoitud, elu kannab, kõik tuleb minuni õigel ajal ja ma märkan seda ja nii ma olen, ütlen jah, tänan, võtan vastu ja naudin.