Hirm

Kui hirm ei lase mul elada ega edasi liikuda, siis ma jään korraks seisma ja vaatan talle otsa, ma ei jookse enam ära ega suru seda alla, vaid küsin endalt mis on see kõige hullem, mida ma kardan, ja siis ma luban endal seda päriselt tunda, kujutan selle olukorra ette ja lasen sellel tundel tulla kehasse, ma ei võitle sellega ega püüa seda kohe ära lahendada, ma lihtsalt olen selles ja märkan, kuidas see tunne liigub, ta ei jää igavesti, ta läheb läbi, ja koos sellega kaob ka see haare, millega hirm mind kinni hoidis, sest ma ei põgene enam selle eest, ma olen selle juba läbi tundnud, ja justkui polegi enam vaja, et elu tooks mulle sama kogemuse päriselt ette, sest ma olen selle enda sees juba läbi käinud, ja siis ma saan jälle hingata ja liikuda, mitte ilma hirmuta, vaid koos teadmisega, et ma saan ka sellest läbi