Aktsepteerimine

Oleme kohas, kus tuleb vastu võtta kõik see, mis on olnud peidus – oma varjud, oma valud, oma päritolu lood. Ka need osad, mida oleme püüdnud mitte näha. Et neid märgata, aktsepteerida ja lubada neil ümber häälestuda.

Nii kaua, kui mängime mänge – peidame end iseenda eest, püüame teistele tõestada, kardame olla päriselt meie ise –, me ei kergene.

Need, kes sind enam “ei seedi”, kui oled sina ise– kas nad on sind kunagi päriselt vastu võtnud?
Ja need, kes eemalduvad, nimetades seda ebastabiilsuseks – võib-olla nad lihtsalt ei julge ise olla ausad. Hoitakse kinni näilisest stabiilsusest, samal ajal kui sees on pinge, hirm ja lahendamata lood.

Aga see ei ole sinu kanda.

Meie koht ei ole kedagi parandada ega muuta. Meie koht on aktsepteerida – nii iseennast kui teisi. Lubada igal ühel olla oma teel, oma valikutes.

Puhas aktsepteerimine ei tähenda kõigega nõustumist. See tähendab armastust ilma tingimusteta.

Igalühel on oma aeg, millal ta on valmis iseennast päriselt vastu võtma.