Rollid

Huvitav on märgata, kuidas me oleme end peitnud rollide varju, mitte ainult käitumises, vaid ka mõtetes, kehas ja selles, kuidas me end tunneme. Nii märkamatult, et ühel hetkel me ei teagi enam, kus lõpeb päris mina ja kus algab see, kelleks me oleme õppinud olema. Me ei ole neid rolle loonud niisama – need on sündinud vajadusest kuuluda, olla hoitud, olla armastatud, olla turvaline.

Aga piisav olemine muutub kiiresti pingutuseks, pingutus kontrolliks ja kontroll kaitseks ning nii me elame – jälgime ennast, korrigeerime, kaitseme, põhjendame, hoiame tagasi, lisame juurde, et keegi ei näeks, et keegi ei saaks aru, et keegi ei jõuaks selleni, mida me ise kardame näha – et äkki ma ei olegi piisav.

Ja ometi, kuskil sügaval me teame, et see on mäng, et see ei too päriselt rahu ja et ükskõik kui hästi me rolli mängime, sees jääb midagi alati pingesse. See on see koht, kus tekib väsimus – mitte lihtsalt füüsiline, vaid sügavam, eksistentsiaalne väsimus olla keegi, kes ei ole päris sina.

Aga mis juhtub, kui ma lõpetan? Mis juhtub, kui ma ei paranda ennast, ei püüa olla parem, ei peida ega hoia seda kõike enam üleval?

Esmapilgul tundub, et kaalul on kõik, et kui ma lõpetan, siis juhtub midagi suurt ja pöördumatut – mind nähakse läbi, ma jään alasti, ma kaotan midagi olulist. Tegelikult ei juhtu kunagi päriselt see, mida me kardame. Ei kuku maailm kokku, ei kao meie väärtus, ei lakka me olemast armastust väärt. Mis tegelikult juhtub, on palju peenem ja sügavam – me jääme iseendaga. Ja see on see, mida me oleme vältinud, sest kui roll langeb, ei tule esimesena vabadus, vaid tunne – ebakindlus, hirm, võib-olla häbi….See ongi see koht, mille eest me oleme kogu aeg põgenenud, mitte teiste inimeste hinnangu eest, vaid selle eest, et ise näha ja kogeda seda, mis meie sees on jäänud lõpetamata. Sügavamal tasandil ei ole hirm selles, et keegi näeb meid mittepiisavana, vaid selles, et me näeme seda ise ja ei tea, kas suudame sellega olla ilma, et peaksime end jälle parandama. Aga kui me võtame elu vastu põgenemata? Kui me ei lahenda seda kohe, ei tõtta seda muutma ega kata uue rolliga?

Koos sellega hakkab lagunema ka see identiteet, mis on olnud üles ehitatud kaitsele, ja see, mis ei ole päris, ei püsi enam nii kindlalt, samal ajal kui see, mis on päris, saab lõpuks vabaks.

Mida vähem me püüame olla piisavad, seda vähem me tunneme, et me ei ole; mida vähem me kaitseme, seda vähem on vaja kaitsta; mida vähem me mängime, seda vähem on midagi, mida peaks varjama. Ja lõpuks võib selguda, et küsimus ei olnudki kunagi selles, kas me oleme piisavad või mitte, vaid selles, kas me julgeme olla ilma pideva enese parandamise ja tõestamiseta.

Sina ja mina, oleme kingitused!