Looja olemine

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et inimene on oma elu looja. Ja ma tunnen, et selles on oma tõde. Samas ei tähenda see minu jaoks seda, et me oleksime teadlikult loonud kõik raskused, mis meie ellu on tulnud. Meie elu mõjutavad ka teiste inimeste valikud, ajad, olukorrad ja lihtsalt elu enda kulg.

Küll aga usun ma, et meis on alati olemas võimalus võtta oma elu rool tasapisi enda kätte.

Vahel aga juhtub nii, et elu justkui peatab meid. Plaanid katkevad…haigestume…. midagi ei lähe nii nagu mõeldud.

Ja alles hiljem märkame, et võib-olla oli selles peidus olev suunamine. Võib-olla olime liiga kaua elanud teiste ootuste järgi. Võib-olla olime iseendast liiga kaugele läinud. Võib-olla oli lihtsalt aeg peatuda ja kuulata.

Minu jaoks ei tähenda looja olemine täiuslikkust ega pidevat kontrolli elu üle. See tähendab pigem ausust iseenda vastu. Julgeda märgata, mida ma tegelikult tunnen. Julgeda teha väikseid samme selles suunas, mis tundub päriselt minu tee.

Vahel tähendab see ka lihtsalt lubada elul voolata ja märgata, mida elu mulle näitab.

Ma ei tea alati vastuseid. Kuid ma õpin iga päev natuke rohkem kuulama – elu, loodust ja iseennast.

Ja võib-olla ongi looja olemine just see.

Olla kohal oma elus.

Ja samm-sammult liikuda omaenda KeskTee suunas.

Meie vaade maailmale on alati mingil määral piiratud. See on seotud meie kogemuste, mälu ja sellega, mida oleme elu jooksul õppinud nägema. Me tajume elu läbi oma senise loo.

Kui aga soovime elus uusi või paremaid tulemusi, on oluline jääda avatuks elu suuremale potentsiaalile. Kui hoiame kinni ainult oma senisest vaatenurgast, siis loome ja kordamegi sama kogemust.

Avatus lubab elul tuua meie ette midagi enamat kui see, mida meie piiratud vaade parasjagu näha suudab.

Abi vastuvõtmine ei ole alati lihtne, eriti kui oled harjunud kõigega ise hakkama saama. Kui oled elanud justkui natuke Pipi-laadset elu – teed, otsustad ja lahendad ise –, siis võib olla päris eriline tunne, kui keegi astub su ellu ja ütleb: „Nii, siin on mõned asjad, mis vajavad korrastamist,“ ning teebki need korda.

See on korraga harjumatu ja samas väga hea tunne. Mitte ainult sellepärast, et midagi saab tehtud, vaid sellepärast, et tekib tasakaal. Sa saad tänada – olgu see tasu või lihtsalt südamest tulev tänu.

Elu ongi ringlus. Me ei pea tegelikult keegi üksi hakkama saama, kuid vastutus oma elu eest jääb alati meie enda kätte. Küsimus on pigem selles, kas me oskame märgata seda liikumist enda ümber – millal on aeg ise anda ja millal on aeg vastu võtta.

Nagu musketäridel: üks kõigi ja kõik ühe eest.
Kui see tasakaal tekib, liigub elu palju kergemalt – andmises ja vastuvõtmises.

Ma olen tegelikult üsna laisk inimene – ma ei viitsi oma kasutatud asju edasi müüa. Usun lihtsalt ringlusesse ja jagan need ära. Olen alati mõelnud, et küll need asjad leiavad tee sinna, kuhu peavad minema.
Hiljuti kirjutas mulle üks ema, et soovib neid asju ja tuleks neile jalgrattaga järgi. Asju oli aga päris palju. Ja mitte lähedalt – vaid kaugelt.
Kui ma seda lugesin, tekkis mu sees korraga mingi tunne… natuke piinlikkust iseenda ees. Kujutasin ette pimedat õhtut, tugevat tuult ja ema jalgrattaga nende asjade järele tulemas.
Ja siis tuli meelde ka üks vana tunne lapsepõlvest. Olen ise lapsena olnud päris vaene. See tunne tuli korraks tagasi ja pani mind nägema olukorda kuidagi teise pilguga.
Me elame tihti oma elu ja teeme oma otsuseid lihtsalt enda vaatenurgast, sest nii on meid harjutatud elama. Loomulikult peab inimene mõtlema ka enda peale. Aga samal ajal on maailm nii palju suurem ja erinevam.
Kirjutasin talle kohe, et ärgu tulgu. Viin asjad ise.
See ei olnud kohustus. See oli lihtsalt üks hetk, kus tundsin alandlikkust elu ees.
Mõnikord piisab ühest väikesest olukorrast, et korraks meenutada, et me kõik oleme siin elus erinevatel teedel – ja vahel on võimalik teha kellegi tee lihtsalt natuke kergemaks.

Kui Jim Carrey rääkis ühest oma taipamisest, siis ta kirjeldas hetke, kus ta avastas, et suudab lihtsalt oma mõtteid jälgida.

Ta märkas, et mõtted tulevad ja ta saab neid justkui kõrvalt vaadata. Ja siis tekkis tal järgmine küsimus: Kui ma saan oma mõtteid jälgida, siis kes üldse suunab mind neid mõtteid mõtlema?

Kes need mõtted loob?

Selle küsimuse juures tabas teda korraga väga suur vabaduse tunne. Ta mõistis, et ta ei ole ainult oma mõtted ega lihtsalt väike osa universumist.

Ta tajus, et teadvus, mis kõike seda jälgib, on palju suurem.

Ja sealt tuli tema mõte: ma ei ole lihtsalt osake universumist — ma olen ise universum.

Me oleme kõik selles samas supis koos. Iga tunne ja arvamus, mida keegi kogeb või jagab, on tema jaoks päris – tema tõde selles hetkes.

Ka see, mida keegi tunneb või arvab sinu kohta, sünnib tema enda maailmast, tema kogemustest ja mälust. Kui me sellesse kinni jääme, hakkame sageli kandma midagi, mis pole tegelikult meie oma. Me justkui võtame teise energia enda kanda, kuigi me ei pea seda valima – eriti siis, kui see ei ole enam tänane meie.

Sama juhtub ka siis, kui sul hakkab elus hästi minema ja märkad, et keegi sinu kõrval muutub teravaks või püüab sind justkui maha teha. Sa ei pea sellest solvuma. Väga sageli ei räägi see tegelikult sinust, vaid tema enda valust või ebakindlusest. Sinu muutus võib talle lihtsalt olla ebamugav, sest see peegeldab midagi temas endas.

Sellises kohas on vahel kõige suurem tarkus jääda rahulikuks. Lubada teisel tunda oma tundeid, kuid mitte võtta neid enda omaks. Sina võid samal ajal edasi liikuda oma teed, oma kasvus. Kallid.

Jagan sinuga üht kuldvõtmekest, kui otsustad selle vastu võtta.
Meie elu ja teadvus on paljuski sõnade ja mõtete kooskõlamäng. Oluline on, mida me oma ajule justkui toiduks anname ja mida universumisse saadame. Sa oled oma elu looja – isegi kui see esialgu tundub uskumatu ja oled harjunud pigem takistusi nägema.
Kui aga ühel hetkel otsustad: mina olen looja ja valin, mida soovin oma elus kogeda, ning võtad vastutuse oma elu eest, hakkavad asjad tasapisi muutuma.
Ja kui ette ilmuvad takistused, siis hinga korraks ja vaata neid. Kas see on vana elu virvendus, mis veel korraks meenutab end? Või hoopis hetk, mis kutsub sind oma soovi täpsemalt timmima ja küsima: kas ma päriselt soovin just seda?
Elu on nagu mäng või väike pusle, kus võimalusi on palju. Sa oskad seda mängida.
Ainus, mida vaja, on õppida märkama pisinüansse ja küsida endalt küsimusi.
Sest vastused on alati, alati, alati sinu enda sees.

Hommiku valik

Hommikul ärkamine võib olla nauding. Vaadata end peeglist ja päriselt märgata ennast. Tervitada oma lapsi. Tõmmata kardinad eest ja vaadata, kuidas elu ärkab. Panna riidesse, nautides seda tegevust ja jälgides end, lihtsalt valides olla hetkes.

Või võib hommik olla hoopis midagi muud –kõike teha sellepärast, et peab. Kiirustada, mõelda juba järgmistele tegemistele, olla peas päeva sees enne, kui päev on alanud. Aga isegi siis on alati üks väike võimalus. Märgata oma keha ja iseend selles. Ja kutsuda end vaikselt tagasi kohale. Elu on siin – nendes samades väikestes hetkedes. Ja on okei kui ühel hetkel on nii ja teine maa, elu on teekond iseendas ja iseendaga.🌿

On alati neid, kes meid ei mõista.
Ja on ka neid, kes muretsevad meie pärast – sageli just need, kes on meile kõige lähedasemad.
Me ei soovi, et nad muretseksid.

Samas leiame end ka ise muretsemast – näiteks oma laste pärast. See on justkui inimlik ring.

Aga lõpuks jõuame ikka ühte kohta – aktsepteerimisse.
Lubada igal inimesel tunda oma tundeid.
Lubada igal inimesel elada oma kogemust.

Me ei saa kellegi eest elada tema elu, nagu ka keegi teine ei saa elada meie oma.
Ja võib-olla seisnebki küpsus selles, et õpime elama oma elu väärikalt ja teadlikult.
Ilma vajaduseta kõigile meeldida või kõiki veenda.

Siis ei ärrita ka teiste arvamused enam nii palju.
Sest mõistame, et need on lihtsalt nende kogemused, nende lood, nende vaatenurk.
Me võime neid kuulata.
Aga me ei pea neid endasse võtma, kui me ise seda ei vali.

Vahel mõtlen, millal see juhtus….Millal hakkasime inimesi nägema läbi saavutuste, mõõdupuude ja tulemuste – mitte läbi nende olemuse. Justkui oleks inimene väärtuslik ainult siis, kui tal on midagi ette näidata: medalid rinnas, tiitlid nime taga, numbrid ja tulemused. Aga kas see ongi inimene? Kas inimene ei või olla ka see,kelle hing on sügav ja kellega saab arutada maailma asju? See, kes näeb elu kihte ja küsib küsimusi, millele polegi alati kiireid vastuseid. Või see, kes on oma valus, kuid on siiski puhas ja õrn.

Kes ei ole valjuhäälne, aga kelle sees on ausus, tundlikkus ja päris olemine. Me justkui oleme hakanud kas enesekaitseks või enesepeitmiseks omavahel ajama kaudset platoonilist mittemidagi ütlevad juttu, kus ongi teemaks n-ö medalite lauale toomine või kellegi mahategemine…kujutan vaid ette?

Vahel tundub, et oleme hakanud mõõtma seda, mida on lihtne mõõta – aga jätnud märkamata selle, mis tegelikult inimest inimeseks teeb….kardame alasti olla?

Võib-olla on aeg uuesti meenutada, et inimene ei ole ainult see, mida ta on saavutanud või mitte.Inimene on ka see, kes ta on, ilma kõige selleta.