On hetki, kus saab väga selgeks, et miski ei ole valesti.

Ei ole hilja. Ei ole liiga aeglane ega liiga kiire. Kõik on täpselt nii, nagu on. Mõistus tahaks liikumist ja lahendusi. Süda tahaks rahu. Keha tahaks, et see hetk oleks juba möödas. Ja just siis tuleb meeldetuletus – mida rohkem surun, seda suurem on vastujõud. Leppimine ei tähenda loobumist.

See tähendab rahu sõlmimist sellega, mis on praegu olemas. Ilma võitluseta. Ilma vajaduseta midagi tõestada või parandada. Kui ma luban hetkel olla selline, nagu ta on, siis tekib ruum hingamiseks. Ruum, kus ei pea kiirustama. Ruum, kus ei pea olema keegi teine kui see, kes ma olen.
Siin ja praegu ei ole vaja rohkemat. Teadmine, et kõik on täpselt nii nagu on, on kõige alus.

Üks armas inimene jagas minuga hiljuti oma kogemust.

Ta rääkis, kuidas käis mitmes autodesalongis. Mõnes kohas tundis ta külma suhtumist, mõõtmist, justkui poleks ta päris õige klient. See tekitas sisemise pinge – tunde, et peab end põhjendama, seletama, tõestama.

Hiljem sattus ta hoopis teistsugusesse salongi. Seal oli vastuvõtt soe, rahulik ja lugupidav. Tunne oli täiesti teine – nagu oleks ta oodatud.

Kogemus oli vastandlik ja jäi kummitama. Alles hiljem, seda lugu enda sees lahti mõeldes, jõudis minuni üks taipamine. Asi ei olnud tegelikult salongides ega inimestes. Asi oli selles kohas, kust ta ise ennast parasjagu vaatas. Vana mina kandis endas vaikset uskumust, et ta ei ole päris väärt. Ja sellest kohast tundus loogiline vaadata „mõistlikumaid“, keskklassi valikuid.

Uus mina aga teadis juba midagi muud – et ta on väärtuslik ja võib end hellitada parimaga. Ja maailm vastas sellele kohale. Mitte sõnadele, vaid sisemisele teadmisele. See lugu ei ole tegelikult autodest. See on peegeldusest. Sellest, kuidas meie enda väärtusetunne loob ruumi, kuhu me üldse astume –ja kuidas meid seal vastu võetakse. Ja vahel ei muutu maailm. Muutub vaid koht, kust me ise end vaatame. 🤍

Viimase aja vestlused ja kohtumised on mind pannud mõtlema, märkama…kui erinevad inimesed on. Kui erinev on see, mis ruumi keegi endaga kaasa toob. Ja kui palju sõltub tegelikult ka minu enda hetkeseisust. On hetki, kus kellegi kõrval on lihtne hingata –
kohalolu on soe, sõnad pehmed, vaikus turvaline. Ja on hetki, kus miski tundub külm või terav. Aga ma olen õppinud peatuma enne hinnanguid. Sest vahest ei ole kõik nii, nagu esmapilgul tundub..Puhtalt hinnata saab ainult siis,.kui ma ise olen kohal ja puhas leht.

Palju sõltub sellest,.kas olen puhanud või väsinud, avatud või kaitses,.kas reageerin olevikust või mõnest vanast kogemusest.

Minu roll ei ole kedagi parandada ega end väiksemaks teha, et teisel oleks mugavam.
Aga ka mitte kõike enda peale võtta. Minu roll on olla mina. Märgata, mis minus toimub.
Mõista, aga samal ajal seada piire.

Mõistmine ei tähenda piiride puudumist. Kaastunne ei tähenda enda hülgamist. Ja vaikus ei tähenda nõrkust.

Ainus, mille eest ma vastutan,
on iseenda olemine ja seisund..Mitte teiste tujud. Mitte nende reaktsioonid..Mitte see, kuidas keegi minu kohalolu tõlgendab.

Kui mina olen selge, siis ma näen selgemalt ka teisi. Ja kui miski ei sobi, ei pea ma seda ründama ega parandama – piisab, kui astun sammu tagasi…iga kohtumine õpetab midagi.

Mu 7-aastane poeg ütles oma 10-aastasele õele:
„Õde, kas sul ei ole vahest tunne, et tegelikult on see asi juba juhtunud
ja siis me teeme mingeid asju, mis on nagu juba tehtud…
ja me juba enne teame, kuhu me jõuame?“
Ma ei seletanud talle seda lahti.
Ma ei parandanud.
Ma lihtsalt kuulasin.
Sest mõni lause ei vaja lahti mõtlemist.
Ta vajab ära märkamist.

🌿 Suhe, tervenemine ja tšakrad – minu keeles. Ma olen aru saanud, et asi ei ole alati rääkimises. Väga sageli on asi hoopis enda märkamisest. Sellest kohast, kust ma parasjagu reageerin – kas pingest, hirmust, väsimusest või rahust. Suhe ei tervene siis, kui me üksteist parandame. Suhe terveneb siis, kui ma märkan ennast selles suhtes
ja teen vajadusel ümberhäälestuse enda sees. On hetki, kus rääkimine valest kohast teeb olukorra hullemaks. Kui sõna tuleb pingest, siis ta ei selgita – ta võimendab. Seepärast ei ole vaikus alati põgenemine. Vaikus võib olla koht, kus ma kogun ennast tagasi.

Kui ma muudan enda sees kohta, kust ma suhtes olen, muutub sageli ka see, mis meie vahel toimub – ilma et keegi peaks midagi tõestama või selgeks rääkima. Suhe on peegel. Ta näitab, kus ma kannan liiga palju.
Kus ma annan ära oma jõu. Kus ma ei kuula enam oma keha. Neid kohti võiks nimetada lühisteks, märguannetena, et tasakaal tahab taastuda.

🌈 Tšakrad ja nende roll meie elus ja suhetes
🔴 Juurtšakra. Asub sabakondi ja jalgade piirkonnas. Kannab turvalisust, ellujäämist, keha ja kodu teemat. Kui see on tasakaalus, ei pea ma kogu aeg pingutama, et elu püsiks koos.

🟠 Sakraaltšakra. Asub alakõhus. Seotud tunnete, loovuse, läheduse ja naudinguga. Siin on minu võime lubada endal tunda ja voolata.

🟡 Päikesepõimik. Asub ülakõhus. Kannab tahet, eneseväärtust ja piire. Siit tuleb see koht, kus ma kas seisan enda eest või annan ennast ära.

💚 Südametšakra. Asub rindkere keskosas.
Armastuse, hoolimise ja ühenduse kese.
Tasakaalus süda ei pinguta armastuse nimel – ta lihtsalt on.

🔵 Kurgutšakra. Asub kaela piirkonnas.
Seotud eneseväljenduse ja aususega. Aga tõeline kõne sünnib alles siis, kui sees on rahu.

🟣 Kolmas silm. Asub kulmude vahel. Intuitsioon, taipamine, selgus. Siin ma näen mustreid, mitte ei süüdista inimesi.

⚪ Kroontšakra Asub pealael. Usaldus elu vastu. Koht, kus ma luban, et kõike ei pea kontrollima.

Suhe ei ole koht, kus peab kogu aeg õigesti tegema. Suhe on koht, kus õpitakse märkama. Ja kui see märkamine algab minust, siis hakkab ka tervenemine vaikselt liikuma – loomulikult, sundimata.

Keha räägib meiega väga vaikselt, kuid järjepidevalt. Üks lihtsamaid viise seda kuulata on hingamine ja see, kummast ninasõõrmest õhk parasjagu vabamalt liigub.

Vasakut ninasõõret seostatakse päikeseenergiaga – see on aktiivsem, soojem ja seotud tegutsemise, selguse ning keskendumisega. Kui see pool on pikalt domineeriv, võib kehas tekkida rahutus, pinge või tunne, et ei oska peatuda.

Paremat ninasõõret seostatakse kuuenergiaga – see on vastuvõttev, rahustav ja seotud intuitsiooni, puhkuse ning taastumisega. Selle kaudu hingates pehmeneb keha ja meel ning tekib turvatunne.

Keha loomulik rütm vahetab ninasõõrmete aktiivsust tavaliselt iga tunni-paari tagant, hoides meid tasakaalus. Teadlikult hingates saame seda rütmi õrnalt toetada.

Kui tunned ärevust või üleväsimust, aitab rahulik hingamine parema ninasõõrme kaudu. Kui oled hajevil või energiapuuduses, võib paar minutit vasaku ninasõõrme kaudu hingamist tuua selgust ja jõudu. Tasakaalu loomiseks sobib vahelduv hingamine, kus sisse- ja väljahingamised liiguvad kordamööda mõlema ninasõõrme kaudu.

See info on minuni jõudnud erinevatest  allikatest, mis on mind kõnetanud ja huvi äratanud.