Blogi

  • Kui võtan omaks….

    “Kui võtan omaks, muutub ka stsenaarium”

    Vahel piisab lihtsalt sellest, et kirjutad endale või kellelegi teisele välja kõige sügavamad tunded. Näiteks nii:

    “Ma kardan. Ma olen süüdi.”

    Ja siis märkad midagi olulist: 💛 Kui julged öelda endale ausalt ja ilma hinnanguta, kus sa oled, siis juba see muudab midagi.
    💛 Kui võtad selle vastu — hirmu, süü, ebakindluse — ilma võitlemata, siis see ei pea enam sind juhtima.
    💛 Sa ei pea enam “ära tegema”, “parandama” ega “ära kaduma laskma”, vaid lihtsalt olema kohal sellega, mis sinus on.

    👉 “Kui võtan omaks, muutub ka stsenaarium.”
    See tähendab: kui sa lõpetad sisemise võitluse ja võtad vastu isegi oma kõige raskemad tunded, siis hakkab kogu sinu elu — see, mida sa koged ja kuidas sa maailma tajud — vaikselt ja loomulikult muutuma.

    Mitte jõu ega pingutuse läbi, vaid kohalolu ja aususe läbi.

    ✨ See ongi vabaduse algus:
    Kui võtad omaks, kus oled, siis vabaneb energia, mis muidu oli seotud eituse ja vastupanuga. Ja see energia saab hakata looma uut — sinu elu enda tõe järgi

  • Ma ei soovi enam karta

    Miks ma hakkasin vaatama elu loomulikuma ja looduse poole? Lapsena ja noorena olin sageli haige — tundus, et angiin ja muud tervisemured ei jätnud mind rahule. Isegi pärast mandlite eemaldamist liikus raskus lihtsalt järgmisesse kohta. Samal ajal olin tihti kurvameelne, tundlik ja kartlik, hoidusin alateadlikult ka alternatiivmaailmast, sest see tundus võõras ja hirmutav.Ühel hetkel aga muutus kõik: üks kolleeg jagas oma kogemust ja ma otsustasin, hoolimata hirmust, anda võimaluse ravitsejale. Alguses tundus temagi hirmutav, kuid ma käisin tema juures piisavalt, et ühel hetkel taipasin — tervisemured, mis olid mind aastaid piinanud, olid kadunud. Lisaks aitas ta mul näha ka minu nõrgemaid kohti ja andis soovitusi, kuidas end hoida. Mõnda aega ma küll unustasin need nõuanded, kuid kui uued tervisehädad ilmusid, meenusid need taas — ja nende toel sain ka neist jagu.Sealt algaski tee iseenda usaldamise ja loomuliku elu poole. Olen õppinud jälgima oma keha ja emotsioone, lubama endal tunda kõike, mis tuleb, ja mitte enam piitsutama end, kui miski ei lähe nii nagu “peaks”. Varem sundisin end sageli selleks, et kellelegi mitte pettumust valmistada või sest arvasin, et nii lihtsalt peab.Täna on mu ellu tulnud palju inspireerivaid inimesi, lugemisi, koolitusi ja sügav sisekaemus. Ma ei ole enam see inimene, kes olin eile — ja veel vähem see, kes olin kümme aastat tagasi. Või nagu Maatrixi teooria ütleb: on vaid praegu, ja iga hetk muudab mu “praegust”. See ongi vägev.Ma ei tea, kuhu teel olen, aga tunnen, et enam ei jaksa end tagasi hoida ega lasta hirmudel takistada. Elu on mind viimastel aastatel õpetanud, et on vaid praegu — ja ma ei tea, millal see praegu otsa saab. Kahju oleks, kui hirmud takistaksid mul elada või midagi olulist teha.Seega ma teen, nagu tunnen. Usaldan. Ja lasen end elul kanda.Aitäh, elu!

  • Kui kõik on justkui hästi

    Vahel on kõik hästi.
    Päevad voolavad rahus,
    hing on avatud ja tasakaalus,
    elu tundub heaks sõbraks saanud.
    Tunnen end tugevana, arenenuna,
    justkui oleksin mäetipus ja näen kaugele.

    Ja siis…
    tuleb mingi muutus.
    Midagi väikest või suurt,
    mis kisub harjumuspärasest rütmist välja.
    Midagi, mis kriibib, torkab,
    tekitab ebamugavust, segadust.
    Korraks kõik paiskub segi.

    Ja ma mõtlen:
    „Olin ju kasvanud,
    arvasin, et see koht minus on juba tervenenud.
    Et olen tugev, küps, rahus…”

    Aga ei.
    Pean endale ausalt silma vaatama.
    Seal on veel nurgataguseid minus,
    kus kasv ootab,
    kus haavad tahavad tähelepanu,
    kus ego sosistab, et “see ei ole õiglane”,
    ja süda ütleb: “vaata sügavamale”.

    Sellel hetkel on valik:
    peita ja võidelda —
    või tunnistada ja vastu võtta.
    Kui peidan, jääb õppimine tulemata.
    Kui võitlen, jääb kasvamine pooleli.
    Aga kui ütlen:
    „Jah, see on minus veel”
    ja luban sel olla —
    siis avaneb uks.

    Ja juba ongi rahu tagasi.
    Ei pea kõike lahendama korraga,
    aga fookus on selgem,
    samm saab teadlikumaks,
    pühendumus sügavamaks.

    Elu on lainetus.
    Ja me ei peagi kõike korraga teadma ega oskama.
    Aga kui iga kord, kui ebamugavus tuleb,
    me võtame seda kui kutset kasvada,
    siis pole me enam lihtsalt ohvrid –
    me oleme kaasteelised omaenda arenguloos.

    Ja olgem ausad —
    kas me üldse õpiks nii sügavalt,
    kui kõik oleks pidevalt lihtne ja pehme?
    Tõenäoliselt mitte.
    Sest inimene on loomult
    mitte laisk —
    vaid tark energiasäästja.
    Me vajame kutset, et sügavikesse minna.

    Aga igas sügavikus on kingitus.
    Ja igas kingituses uus mina,
    kes on veidi vabama,
    veidi tervema südamega.

  • Kummel….

    Kummel – valgus su sees

    Vaikse tuulehelluse sees, seal kus maa hoiab ja hing puhkab, kasvab väike valgeõieline ime – kummel. Ta ei tõtta ega nõua, ei püüa särada valjemini kui teised. Ja ometi on temas peidus rahutooja vägi, emalik embus ja unistuste uksehoidja.

    Kummel sosistab mitte kõrvu, vaid otse südamesse:

    „Sa võid nüüd puhata.“
    „Ma hoian sind, kuni sa leiad jälle oma keskme.“
    „Ma tuletan sulle meelde, kui vähe on vaja, et kõik oleks hästi.“

    Ta toob rahu kõhule ja hingele.
    Ta silub päeva ärevused, puhastab lapse rahutuse.
    Ta aitab magama jääda – tee sees, vannisoojas, või salvis õrnalt määrituna lapse talla alla.

    Kummelis on lohutust.
    Kummelis on öö.
    Kummelis on ema vägi – just siis, kui ise enam jaksu pole.

    Kui segadus haarab, võta hetk – kummel teab, kuidas su sees jälle valgus helendama panna.
    Ta ei paranda sind. Ta mäletab sind tervena

  • Ivan Chai

    🌿 IVAN-TŠAI RETSEPT – fermenteeritud põdrakanepi tee

    🔹 1. Korje

    Korja kitsaslehise põdrakanepi (Chamaenerion angustifolium) noori lehti (võib olla ka koos latvadega, kuid ilma jämedate varteta).

    Parim aeg on õitsemise alguses, enne kui seemnekarbid tekivad – juuli algusest keskpaigani.

    🔹 2. Närvutamine

    Laota korjatud lehed õhukese kihina varjulisse, hästi õhutatud kohta.

    Lase neil närtsida umbes 8–12 tundi, kuni lehed on veidi pehmenenud ega murdu enam kergesti.

    🔹 3. Rullimine või muljumine

    Võta lehti peotäite kaupa ja rulli neid käte vahel, kuni nad muutuvad kergelt niiskeks ja mahl hakkab eralduma.

    Või kasuta köögikombaini või mahlapressi kerget režiimi, et neid kergelt “vigastada” – see aktiveerib käärimise.

    🔹 4. Fermenteerimine

    Pane rullitud lehed kaanega kaussi või klaaspurki.

    Kata niiske rätikuga või sulge osaliselt.

    Hoia soojas kohas (umbes +25–30 °C) 24–48 tundi.

    Mida kauem fermenteerid, seda tumedam ja mahedam tuleb tee.

    Fermentatsioon on valmis, kui lehtedel on magus-vürtsikas aroom (mitte hallitanud või äädikane!).

    🔹 5. Kuivatamine

    Kuivata fermenteeritud lehti:

    Ahjus madalal kuumusel (40–50 °C), uks veidi lahti.

    Või kuivatis või päikesevarjus hästi õhutatud kohas.

    Lehed on valmis, kui need murduvad kergesti ja on täiesti kuivad.

    🔹 6. Säilitamine

    Hoia kuivatatud teelehti kuivas ja õhukindlas purgis.

    Lase teel maitsestuda 2–4 nädalat – maitse muutub rikkalikumaks.

    🔹 7. Joomine

    Kasuta 1–2 teelusikatäit kruusi kohta.

    Vala peale 90–95 °C kuum vesi ja lase tõmmata 10–15 minutit.

    Soovi korral lisa mett või piparmünti.


    🌸 Kasulik teada:

    Ivan-tšai ei sisalda kofeiini, seega sobib ka lastele ja õhtuseks teeks.

    Teda hinnatakse rahustava toime, põletikuvastaste omaduste ja seedeelundkonna toetamise eest.

    Fermenteeritud tee maitse on õrn, lilleline ja kergelt magus – sarnane mustale teele, aga ilma tanniinide kibeduseta.

  • Kaunis naadiõis

    Milline imeline õnn kui poeg tuleb hommikul tuppa käes imeline naadiõie kimp emale… ja tütar korjab oma tuppa kimbu karikakardest, naadist ja tavalisest kõrvenõgesest ning kimp saab nii ilus mõlemal, lihtsat ahhetama paneb….

    Naadiõied on kui haldjariigi õrnad kroonid — valged, pitsilised ja peaaegu läbipaistvad. Kui astud suvisel hommikul rohu sisse, kus naadid õitsevad, on tunne, nagu oleksid sattunud salajasse maailma. Nende õrnad õied moodustavad peeneid võresid, mis meenutavad vanaaegseid pitslinikuid või haldjate looritatud pärgasid.

    ✧ Naadiõite vägi — looduse salakeel:

    1. Kerguse ja selguse tooja:
      Naadiõied kannavad endas valgust ja õhulisust. Neid on seostatud vaimse selguse, kerguse ja intuitsiooni ärkamisega. Kui tunned, et su meel on väsinud või süda raske, võid mõttes kutsuda naadiõite olemuse enda ümber — justkui haldjad, kes puhastavad su energiavälja.
    2. Toetab keha ja vaimu:
      Kuigi enamasti tuntakse naati tema lehtede pärast (toiduna ja puhastajana), on õitel eriline toime närvisüsteemile. Tinktuuris või õietõmmisena võivad nad aidata rahustada ärevust ja toetada unetsüklit.
    3. Naiseliku väe kandja:
      Naadiõite pitsiline kuju ja pehme valge toon kõnetavad naisenergiat — loovust, vastuvõtlikkust, viljakust ja hoolt. Neid võib kasutada rituaalselt, näiteks vannivees või altaril, et tugevdada ühendust iseenda pehmuse ja sisemise tarkusega.
    4. Väekas kaitsetaim haldjariigist:
      Rahvapärimuses seostatakse naadiõisi sageli haldjate, koduhaldjate ja loodusevaimudega. Nad peavad eemal kahjulikke energiaid ning loovad ruumi, kuhu saavad tulla kerged ja toetavad jõud. Kui soovid luua oma kodus või aias kaitseala, võid kuivatatud naadiõisi hajutada nurgapunktidesse.

    ✧ Kuidas kasutada naadiõisi väetaimena:

    Õietee – rahustab ja toob pehmust südamesse

    Vannirituaal – lisa peotäis õisi vannivette koos lavendli ja roosiõitega

    Päikesetõmmis – lase naadiõitel seista veeklaasis päikese käes ja joo see vesi hommikul — valguse ja uue alguse tervitus

    Unenäopadi – kuivata naadiõied ja õmble väikese padjakese sisse. Aitab kutsuda rahulikke unenägusid ja haldjate juhatust.


  • Käbihein, mu arm

    KÄBIHEIN – FÜÜSILINE JA VAIMNE TOIME


    💚 FÜÜSILINE TOIME

    Käbihein on mahe, ent võimas ravimtaim, millel on järgmised füüsilised mõjud:

    ✅ Põletikuvastane ja haavu parandav

    Kiirendab pindmiste haavade, marrastuste ja põletike paranemist

    Tõhus nahale kompresside või salvi kujul

    Sobib putukahammustuste, väiksemate põletuste, igemehaiguste puhul

    ✅ Viiruse- ja bakterivastane

    Toetab organismi võitlust viiruste, eriti herpesviiruse vastu (traditsiooniliselt kasutatud külmavillide korral)

    Leevendab kurguvalu, aftisid ja suuhaavandeid

    ✅ Immuunsüsteemi tugevdav

    Reguleerib immuunvastust – aitab kehal tasakaalustada liigset või puudulikku kaitset

    Toetab taastumist pärast haigust või stressiperioodi

    ✅ Seespidiselt rahustav ja tasakaalustav

    Leevendab kerget ärevust ja närvipinget

    Toetab närvisüsteemi, eriti kui see on ülekoormatud


    🌀 VAIMNE / ENERGEETILINE TOIME

    Käbihein on väekas tasakaalustaja, mille energia aitab tuua rahulikkust, sisemist tarkust ja terviklikkuse tunnet.

    ✨ Tasakaalu taastaja

    Aitab taastada sisemist harmooniat pärast segadust, haigust või vaimset kurnatust

    Annab “jalad alla” – maandav, kuid samas pehme ja toetav

    ✨ Südame ja kurgutšakra toetaja

    Toetab avatud, ausat ja rahumeelset eneseväljendust

    Leevendab allasurutud emotsioone, mis võivad väljenduda kehas haigustena

    ✨ Enese tervendamise ärataja

    Nagu nimigi viitab – Self-Heal – tuletab meelde, et kehas ja hinges on loomulik tervenemise tarkus

    Sobib neile, kes soovivad taasühenduda oma sisemise ravijaga

    ✨ Toetav üleminekutes ja taastumisel

    Aitab leinaprotsessis, elumuutuste ja emotsionaalse taastumise faasis

    Loob kaitset, kuid mitte “lukustavat” – pigem pehme, loov kaitseloor


    🧘‍♀️ KASUTUS VAIMSEL TÖÖS:

    Teejook enne meditatsiooni või päevikusse kirjutamist – avab sisemise kuulamise

    Salvina või kehale määrides – toetab keha ja hinge ühist tervenemist

    Energeetiline taimeliitlane – kaasas kanda kuivatatud kujul kotikeses või altaril

  • Teelehe vägi

    Teelehel on mälu, korja puhtast kohast ja lase imedel sündida:

    🌿 1. Teelehe salv

    Toetab: haavade paranemist, putukahammustusi, põletikke
    Kuidas teha:

    Koguge värskeid teelehti, peske ja kuivatage.

    Kuumutage õli (nt oliivi-, kookos- või mandliõli) madalal kuumusel koos purustatud teelehtedega 1–2 tundi.

    Kurnake õli ja lisage mesilasvaha (umbes 1 osa vaha 4 osa õli kohta).

    Valage purkidesse ja jahutage.

    Kasutus: haavadele, kriimustustele, sääsehammustustele, kuivale nahale.


    🍵 2. Teelehe tee

    Toetab: hingamisteid, seedimist, keha puhastumist
    Kuidas teha:

    Võta 1 tl kuivatatud teelehti tassi keeva vee kohta.

    Lase tõmmata 10 minutit.

    Soovi korral lisa mett või piparmünti.

    Kasutus: köha, kurguvalu, kõhuhädade ja kergete põletike korral. Tugevdab immuunsust ja toetab keha isetervenemist.


    🌬️ 3. Auruvann teelehega

    Toetab: hingamisteid, ninakinnisust, nahka
    Kuidas teha:

    Lisa kaussi keev vesi ja 1 peotäis värskeid või kuivatatud teelehti.

    Kata pea ja kauss rätikuga ning hinga sügavalt sisse 5–10 min.

    Sobib: külmetuse, köha, pingete ja ummistuste leevendamiseks.


    🌿 4. Teelehe tinktuur

    Toetab: seespidiselt põletike ja seedimisvaevuste korral
    Kuidas teha:

    Pane värsked hakitud teelehed klaaspurki ja kata 40–60% alkoholiga.

    Lase seista 2–4 nädalat, loksutades iga päev.

    Kurna ja säilita tumedas pudelis.

    Kasutus: paar tilka veega, vajadusel immuunsuse toetamiseks või seedevaevuste korral.


    🧘 5. Energeetiline pihusti või aurasprei

    Toetab: maandust, kaitset, loodusühendust
    Kuidas teha:

    Tee teelehe tee ja lase jahtuda.

    Lisa lavendli või männi eeterlikku õli (valikuline), mõned kristallid (nt must turmaliin või ametüst).

    Piserda enda ümber, et rahustada, maandada ja puhastada energiat.


    🖌️ 6. Teelehega loovteraapia või taimetrükk

    Toetab: sisemist rahu, loovuse voolu, ühendust loodusega
    Kuidas teha:

    Aseta värske teeleht paberile, kata teise paberiga ja toksa haamriga.

    Jääb roheline lehejäljend – sobib ka kaartide või päeviku kaunistamiseks.

    Kasuta loova eneseväljenduse ja rahunemise praktikaks.


    ❤️‍🩹 7. Värske lehe plaastrina kasutamine

    Toetab: haavad, putukahammustused, paistetus
    Kuidas teha:

    Mulju või näri värske leht pehmeks ja aseta otse nahale.

    Kata marli või plaastriga.

    Toimib loodusliku “apteegina” looduses liikudes.

  • Need hapukapsast kotletid…mmmm

    🧆 Hapukapsakotletid-no nii maitsvad, minu laste arvates tavalistest lihakotlettidest ka paremad!

    Koostisosad:

    400–500 g hapukapsast (vajadusel veidi hakitud)

    2 keedetud kartulit (või 1 suur riivitud toores kartul)

    1 sibul

    1 muna (või 1 sl jahvatatud linaseemneid + 3 sl vett – vegan variant)

    2–3 sl jahu või kaerahelbeid (võib kasutada ka kikerhernejahu)

    2–3 sl riivsaia (või rohkem, kui mass jääb liiga vedel)

    Maitseks: sool, pipar, köömned, kuivatatud majoraan või tüümian

    Praadimiseks: õli

    Soovi korral:

    1 riivitud porgand (lisab magusust ja värvi)-mina panin juurde ka porgandit

    Veidi küüslauku või karrit maitsenüansi jaoks

    Valmistamine:

    1. Ettevalmistus:

    Vajadusel nõruta hapukapsas üleliigsest vedelikust (aga ära kuivata täiesti).

    Kui kasutad toorest kartulit, riivi see peene riiviga. Keedetud kartul tuleb purustada või riivida.

    Haki sibul peeneks ja prae kergelt pannil klaasjaks (soovi korral – võib kasutada ka toorelt).

    1. Sega täidis:

    Pane kõik koostisosad suurde kaussi.

    Lisa muna (või linaseemne segu), jahu ja maitseained.

    Sega ühtlaseks massiks. Kui mass on liiga märg, lisa veidi riivsaia.

    Lase segul 10–15 minutit seista, et maitsed seguneksid ja tekstuur tiheneks.

    1. Vormi ja prae:

    Vormi niiskete kätega väikesed kotletid.

    Prae keskmisel kuumusel õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks (umbes 4–5 minutit kummaltki poolt).

    Soovi korral võid neid ka ahjus küpsetada: 200 °C juures 20–25 minutit, kuni pealt kuldsed.

    Serveerimissoovitused:

    Klassikaliselt: Keedukartul ja seenekaste

    Taimselt: Hummuse või jogurtikastmega

    Värskelt: Rohelise salatiga või riivitud porgandi-peedisalatiga

    Väikse ampsuna: Dipikastmega snäkiks või võileiva vahel

  • Ahjusupp

    Puuahjus küpsenud kapsasupp – aeglane ja hingeline

    Koostisosad (4–6 portsjonit):

    1 keskmine sibul, hakitud

    2–3 porgandit, kooritud ja ratasteks või poolkuudeks lõigatud

    2–3 küünt küüslauku, õrnalt purustatud

    1 väiksem pea valget kapsast, viilutatud

    1–2 loorberilehte

    6–8 tera musti piprateri

    1 tl vürtsköömneid (soovi korral)

    1 tl kuivatatud tüümiani või majoraani

    Sool maitse järgi

    1–2 spl õli või veidi võid hautamiseks

    1,5–2 l vett või aedviljapuljongit

    🪵 Soovi korral lisa ka:

    Peotäis kuivatatud seeni või hakitud metsaseeni (leotada eelnevalt kuumas vees)

    Tükike juursellerit või pastinaaki, kui soovid sügavamat maitset

    Peotäis punaseid läätsi või kruupe, mis lisavad kehakust

    Serveeri koos värske maitserohelisega – till, petersell, murulauk


    Valmistamine:

    1. Eelvalmistus:
      Kuumuta ahjupotis õli või või. Lisa hakitud sibul, porgand ja küüslauk. Hauta madalal kuumusel paar minutit, kuni köögiviljad muutuvad klaasjaks ja lõhnavaks.
    2. Kapsas ja maitsestus:
      Lisa viilutatud kapsas ning sega kõik läbi. Maitsesta loorberilehe, pipraterade, soola ja vürtsidega. Kui kasutad seeni või läätsi, lisa ka need siinkohal.
    3. Puljong ja küpsemine:
      Vala peale kuum vesi või puljong, kata kaanega ning lase keema tõusta. Kui supp keeb, tõsta pott eelsoojendatud puuahju või külmuvale tuhale, kus tuli on just kustunud ja ahi veel soe.
    4. Aeglane küpsetamine:
      Jäta pott puuahju üleöö hauduma (näiteks 6–10 tundi). Ahi ei pea olema kuum – piisab, kui see hoiab soojust. Supp saab selle ajaga sügava ja maheda maitse.
    5. Serveerimine:
      Võta järgmisel päeval lõunaks pott ahjust. Supp on nüüd pehmeks keenud, kapsas magus ja maitsed sügavalt ühinenud. Soovi korral raputa peale värsket maitserohelist või tilgake külmpressitud õli.