„Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas taevasse“ ei räägi tegelikult rahast kui sellisest, vaid kiindumusest ja samastumisest.

Kui inimene on kinni oma varas, staatuses, kontrollis või selles, mida ta omab, siis tal on väga raske lasta lahti, usaldada ja lihtsalt olla. Mitte rikkus ei takista, vaid see, kui me arvame, et see on meie väärtus või turvatunne.

Raha ise ei ole probleem.

Probleem tekib siis, kui me sõltume sellest, kes me oleme läbi selle.

See lause kutsub pigem küsima:

kas ma hoian kinni või suudan ka lahti lasta?

kas ma olen see, kellel on, või see, kes on?

Sest “taevas” selles mõttes ei ole koht, kuhu jõutakse pärast, vaid seisund – kergus, vabadus, usaldus.

Ja sinna ei mahu see, mida me iga hinna eest kaasas tassime.

Loe endale 1,2,3,4,5 korda, sina valid.

Ma lõpetan vana.
Ma luban uuel tulla.
Ma olen hoitud.
Ma loon oma elu südamest.
Ma olen kodus iseendas.

Kes teab, see teab, et eelmise aasta esimene pool oli meie pere jaoks väga raske. Samas oli see ka sügavalt äratav aeg. Tagantjärele tundub, nagu oleks enne seda elanud ruumis, kus kardinad olid ees – justkui kõik oli olemas, aga päris selgust ei olnud.

Sellest valust, alandlikkusest ja oma elu vundamendi ausast ülevaatamisest olen ma kirjutanud. Need ei ole lihtsalt lood, vaid taipamised, mis on minus sellel teekonnal esile kerkinud. Nimeks panin sellele „Jakobi õpetused“, sest just minu kõige noorema lapse tulekuga on minus toimunud nihked, mida ma ei oska seletada ainult mõistusega. Nagu oleks tekkinud ühendus – kas temaga või iseendaga – ja sealt tulevad arusaamised, mis on kuidagi väga puhtad ja uued.

Kindlasti ei ole elu minu jaoks valmis ega lõplikult selge. Ja ma ei kirjuta seda raamatut seetõttu, et mul oleks vastused olemas. Vastupidi – see on sündinud protsessis olemisest. Aga mulle on öeldud, et see, mida ma jagan, võib olla oluline neile, kes on oma elus ummikus. Neile, kes on kogenud kokkuvarisemist – enda sees või oma pere keskel. Neile, kes otsivad teed tagasi iseendani.

See raamat ei ole kirjutatud selleks, et jääda oma loo ohvriks või kinni minevikku. See on kirjutatud selleks, et näha, mida on võimalik muuta. Milliseid nihkeid on võimalik teha, kui me päriselt valime. Sest vahel ei tee elu meile haiget mitte karistuseks, vaid selleks, et meid äratada. Nagu ta sosistaks: kui palju ma pean sind veel suunama, et sa valiksid elu, valiksid hoituse, valiksid ilu?

Ärka, kallis laps.

Selle kõige keskel sain ma ka aru, miks taimed mulle nii oluliseks said. Just siis, kui Jakob oli mu kõhus. Nagu oleks miski minus avanud ukse, mille olemasolust ma varem päriselt aru ei saanud.

Taimed on mind kogu aeg maandanud. Nad on hoidnud mind hellalt, vaikselt, ilma sõnadeta. Ja samal ajal on nad lubanud mul ka neid hoida – puudutada, korjata, kuivatada, segada, luua. See ei olnud kunagi lihtsalt tegemine. See oli suhe. Vaikne koostöö.

Nende kaudu õppisin ma kohalolu. Õppisin aeglust. Õppisin usaldama, et kõik kasvab omas rütmis ja midagi ei ole vaja tagant suruda. Taimed ei kiirusta kunagi, aga nad jõuavad alati kohale.

Sellest ühendusest sündis ka minu esimene raamat „Lihtsus – Minu kuldne tee“. See ei sündinud plaanist ega eesmärgist, vaid vajadusest jagada seda, mida olin ise kogenud. Jagada neile, kes tunnevad sama kutset. Neile, kes vajavad samuti maandust, pehmust ja ühendust – läbi taimede.

Ja võib-olla ongi see kogu selle teekonna üks suurimaid taipamisi – me oleme hoitud. Isegi siis, kui elu tundub raske. Isegi siis, kui kõik laguneb. Me oleme hoitud rohkem, kui me hetkel näha suudame.

Ja kui me lõpuks lubame endal seda märgata, siis hakkab elu vaikselt avanema. Mitte sellepärast, et kõik muutub, vaid sellepärast, et meie nägemine muutub.

Ja sealt algabki päris elu.

Ükskõik mis olukord elus parasjagu on, on oluline keskenduda iseenda rollile ja vajadustele. Kui hakkame liigselt keskenduma teiste arvamustele, ootustele või hinnangutele, kaob tasapisi ära meie enda siht ja sisemine kompass.

Tegelikult ei ela keegi teine meie elu. Teised näevad vaid väikest osa sellest, kes me oleme, kuid meie ise tunneme oma teed, oma kutset ja oma vajadusi kõige paremini.

Kui inimene pöörab tähelepanu tagasi iseendale – sellele, mis on tema jaoks päriselt oluline, mis teda loob, toidab ja edasi viib –, siis hakkab ka elu uuesti voolama.

Teiste arvamused võivad olla lihtsalt info, kuid suunda ei pea need määrama. Suuna määrab see, mis on sinu sees.Sellepärast tasub aeg-ajalt küsida endalt: Mis on minu roll? Mida mina tegelikult vajan? Mis on minu järgmine samm?

Kui fookus tuleb tagasi iseendale, tuleb tagasi ka selgus, rahu ja siht.

Soovime või mitte, just ebamugavad kogemused tuletavad meile seda meelde.

Elu usalduse teooria järgi ei juhtu meiega midagi niisama. Ükskõik, kas olukord tundub hetkel positiivne, negatiivne või neutraalne, oleme me alati hoitud ning kõik toimub lõpuks meie parimaks hüveks. See ei tähenda, et iga hetk oleks lihtne või mugav, kuid see tähendab, et igas olukorras on peidus mingi suunamine, õpetus või edasi liikumine.

Seepärast ongi oluline lõdvestuda ka siis, kui meel tahab kohe hinnata, kas miski on hea või halb. Sageli näeme alles hiljem, miks mingi asi pidi just nii minema. Mõni uks sulgub, et teine saaks avaneda. Mõni ebamugavus raputab meid üles, et me ei jääks vanasse kinni. Mõni paus sunnib meid kuulama iseennast sügavamalt. Ja mõni rõõmus hetk kinnitab, et oleme õigel teel.

Olukorrad ei tule meid murdma, vaid aitavad meil suunduda sinna, kus on meie järgmine kasv, selgus, kergus või päris oma tee. Kui me õpime elu rohkem usaldama, kaob vajadus kõike kontrollida. Asemele tuleb teadmine, et isegi siis, kui ma veel ei mõista, olen ma siiski hoitud. Elu ei tööta minu vastu, vaid minu kasuks.

Kui ma vaatan tagasi eelmisele seitsmeaastakule oma elus, siis tundus mulle pikalt, et ma ei olnud valmis ja kogesin pigem palju negatiivset. Tol hetkel elasin ma justkui lihtsalt elu ning tundsin end sageli pigem elu ohvrina.
Ühel hetkel hakkasin aga vaatama enda sisse. Hakkasin päriselt küsima – mida ma vajan ja mida ma tegelikult soovin. Ja siis märkasin midagi huvitavat: see, mida ma sügaval sisimas soovisin, ei läinud üldse kokku selle pildiga, kus ma oma elus parasjagu olin.
Kui ma hakkasin seda päriselt ja sügavamalt vaatlema, muutus nii mõndagi. Asjad, mis enne tundusid suured takistused, ei olnud tegelikult takistused. Need olid pigem põhjused, millega ma ise oma elu elamist edasi lükkasin.
Ma mõtlesin isegi, kas peaks kõik täiesti sassi keerama – kolima, elu ümber pöörama. Tõenäoliselt oleks ka see midagi muutnud. Aga tegelik muutus ei tulnud sealt. Muutus tuli minu enda teadlikkuse kasvamisest ja sisemisest seisundist.
Ka täna tulevad vahel üles hirmud. Aga nüüd näen ma neid teisiti. Ma näen neis seda väikest, hirmunud Kristit, kes kunagi kartis, mida teised arvavad, kes tahtis kõigile meeldida ja kes vahel kahtles, kas ta on piisav või piisavalt tark, et oma mõtteid ja kogemusi jagada – ja veel nii avalikult.
Ja tegelikult ongi olnud inimesi, kes on öelnud: ära tee, sa ei ole piisav.
Aga samal ajal on läbi aastate olnud ka teisi inimesi. Inimesi, kes on öelnud, et mõni minu lause, mõni vestlus või mõni jagatud mõte on aidanud neid tupikust välja ja muutnud nende elu. Kui neid inimesi on aastate jooksul olnud kümneid – võib-olla isegi sadu –, siis ma tunnen, et ma võtan vastutuse selle kingituse ees ja siiski jagan.
Mõnele see võib-olla ei meeldi. Mõni võib mõelda, mida see Kristi nüüd teeb. Aga alati on ka neid, kes kirjutavad, helistavad või ütlevad:
“Palun kirjuta edasi.”
“Aitäh, Kristi, ma just praegu vajasin seda.”
Ja tegelikult ei ole ükski neist põhjustest see, miks ma teen või ei tee.
Mu sees lihtsalt on see tunne.
Need on lihtsalt lood, mis tahavad tulla. Mul on tunne, et ma soovin jagada – ja võib-olla on see ka minu ülesanne. Täna läbi veebi, võib-olla homme kuskil vestlusringis või muul viisil.
Nii see on.
Ja ma olen selle eest tänulik.
Aitäh.

Porgand on üks tuntumaid ja lihtsamaid köögivilju, mida on hinnatud nii toiduna kui ka keha turgutajana. Ta on rikas vitamiinide ja mineraalainete poolest ning eriti tuntud oma beetakaroteeni sisalduse tõttu, millest organism valmistab A-vitamiini.Toiduna süüakse porgandit nii toorelt, keedetult, aurutatult kui ka küpsetatult. Toores porgand säilitab palju vitamiine ja on värskendav suupiste, samas kui kergelt kuumutatud porgandist omastab organism beetakaroteeni isegi paremini. Porgand sobib hästi ka mahlaks või smuutisse ning on paljude suppide ja roogade loomulik osa.

Rahvatarkuses on porgandit kasutatud seedimise toetamiseks ja organismi turgutamiseks. Porgandimahla on joodud toitva joogina ning seda on peetud heaks abiliseks väsimuse korral. Samuti on porgandit peetud kasulikuks silmadele, nahale ja üldise vastupanuvõime toetamiseks.

Porgand aitab kaitsta rakke ning toetada organismi loomulikku kaitsevõimet, mistõttu peetakse porgandit ka toiduks, mis võib aidata vähendada mõnede vähivormide riski. Rahvameditsiinis on porgandimahla kasutatud ka igemehädade puhul, sest värske mahl ja toore porgandi närimine võivad aidata puhastada suud ja toetada igemete tervist.

Välispidiselt on riivitud porgandit mõnikord kasutatud nahale kompressina, sest sellel on rahustav ja nahka toetav toime.

Porgand on lihtne, kuid väga väärtuslik taim – toitev, magus ja elujõudu andev, mis on olnud läbi aegade üks usaldusväärsemaid köögivilju meie toidulaual. 🥕🌿