Täna hommikul ärkasin ja tundsin, et ma ei pea kõike korraga kandma. Kõiki küsimusi, mälestusi, segadust, mis päevade jooksul on üles kerkinud. Elu on viimasel ajal toonud mu ette palju. Ja ometi on mul alati olemas valik.

Täna valisin hoida.

Hoida seda, mis on päriselt vajalik – rahu, armastust, lihtsaid hetki. Hoida elu imelist, mis on juba olemas. Hommikust vaadet, mis avaneb akna taga. Vaikust, mis kutsub korraks peatuma. Kohvitassi soojust peos.Kui ma niimoodi hoian, siis taipan, et ime ei ole kuskil kaugel. Ime on siin – selles, et hingan. Selles, et lapsed magavad veel rahulikult. Selles, et päike hakkab udu seest esile tulema. Ja selles, et minus on jõud valida. Mitte võidelda, mitte kiirustada, vaid lihtsalt olla ja hoida.

Eile sain seda taas kogeda. Ma ei mõelnud head teha, kui raagritsikatele kodu otsisin. Soovisin vaid, et nad leiaksid väärilise paiga, kus neid oodatakse ja hoitakse. Kui isa nendele järele tuli, ei olnud mul ootusi. Aga elu tõi vastu kingituse, mis pani mind peatuma. Ta ulatas mulle šokolaadi, mänguasja ja kauni uhke kohvitassi. Mitte kohustusest ega tagamõttest, vaid siirast tänust. See puudutas mind sügavalt – sest just selline on elu tegelik imeline olemus. See tuleb tagasi siis, kui me lihtsalt teeme asju südamest.

Ja nüüd, täna, saan minna lastega oma emale külla. Öelda talle: sa oled hoitud.

See on sõnum, mida me kõik vajame, olenemata vanusest. Et keegi ütleks ja näitaks, et meid kantakse.Nii ühenduvad need hetked ühte. Hommikune kargus, eilne ootamatu tänu, tänane kohtumine emaga. Kõik need räägivad sama lugu – elu ei olegi pidev võitlus ega pingutus. Elu on hoidmises, märkamises, armastuses. Ja siis, kui ma julgen lihtsalt hoida, annab elu mulle vastu rohkem, kui ma oleksin osanud paluda. 🌸

✨Viimasel ajal on hommikud toonud ärkamise juba kell 4. Sel hetkel on maailm vaikne ja justkui ootamas. 4.44 tundsin otsust – hakkan looma kaarte. Alles hiljem vaatasin, mida see numbrite kombinatsioon tähendab. See hetk oli nagu kinnituseks, et olen õigel rajal.

Nii sündisid punased kaardid – ühele poole minu enda kirjutatud sõnumid, teisele poole Zibu märgid, mis tulid minuni justkui ise. Mõnele lisasin väikese kleepsu või pildi – et rõõm ja üllatus oleks veelgi suurem.

Paralleelselt sündisid ka laste kaardid – värvilised, mängulised ja lihtsate sõnumitega, mis tuletavad meelde: “sa oled hoitud, sa oled oluline, ka hirm on okei.”

Kaartide loomine on minu viis olla ühenduses – nii enda kui ka millegi suuremaga. Iga sümbol ja sõna kannab väge, mis meenutab: elu liigub õigel ajal ja omas voolamises.

Täiskasvanutele ja lastele on eraldi võimalused – ühed sügavamateks sisekaemusteks, teised mänguliseks ja turvaliseks toetuseks.

Kui tunned, et need kaardid sind kõnetavad või soovid ise oma kaarte luua, olen kokku pannud loomise komplekti. Soovi korral tulen ka gruppi külla ja aitan luua igal ühel oma sõnumid ja kaardid.

Küllus on nagu hingamine. See liigub sisse ja välja, täitudes ja vabastades. Kui oskame olla tänulikud nii tulemise kui minemise eest, jääb vool elus avatuks.

Küllus ei ole vaid raha – see on kogu elu. See on iga arve maksmine, iga kink, iga andmine ja vastuvõtmine. Tänulikkus iga liikumise eest tervendab meid ja loob juurde uut küllust.

Ent ka vastuvõtmine on oskus. See vajab lubamist ja usaldust. Sageli takistavad meid hirmud – hirm läbi kukkuda, võlgu jääda või mitte väärida seda, mis tuleb. Need on vaid mõtted, mille aju on projitseerinud. Kui need lahti laseme, sünnib kergus ja küllus saab voolata vabalt.

Küllus ei ole sunnitud vahetus, vaid loomulik rütm. Vahel on õige oma tööle hind panna, vahel aga jagada südamega ilma hinnata. Kui usaldame tunnetust – millal anda ja millal vastu võtta – liigub küllus meiega loomulikus voolus. See on hingamine, mis ühendab meid elu endaga.

Küllus sünnib loomulikus hingamises – andmises, vastuvõtmises ja hirmudest lahti laskmises.

Olen oma teekonnal kogenud, et lapse kasvamine pole ainult tema lugu. See on ka minu enda sisemise töö ja õppimise lugu. Iga uus samm lapse elus kutsub mind vanemana õppima lahti laskma ja usaldama.

Kui mu laps esimest korda lasteaeda läks, sain aru, kui tugevalt ta peegeldab minu tundeid. Kui mina kartsin, hoidsin kinni ja polnud valmis lahti laskma, siis lapsel oli samuti raske minna. Alles siis, kui suutsin endas öelda: “Ta on hoitud. Ma usaldan keskkonda ja tema jõudu,” muutus ka tema samm kergemaks.

Hiljem kooli minnes kordus sama õppetund – aga juba sügavamal tasandil. Nüüd polnud enam ainult harjumine uue ruumi ja õpetajaga, vaid tervete päevade möödumine kodust eemal. Jälle pidin endas looma usaldust: “Mu armastus on temaga, isegi kui mina ei ole.” Ja ma nägin, kuidas iga minu sisemine rahu andis lapsele kindlust.

Ühel päeval jõuab kätte ka aeg, kui kool on läbi ja laps astub oma ellu. See samm seisab mul veel ees, kuid juba nüüd tean: see saab olema minu suurim lahtilaskmise õppetund. Seal ei lase ma lahti ainult igapäevastest hüvastijättudest, vaid oma lapse kui “väikese” kujutlusest. Ma ütlen endale: “Sa ei kuulu mulle, vaid oma teele. Ma olen sind hoidnud, nüüd hoiab elu sind edasi.”

Ja kui lapse teekonnal tekivad takistused, siis ka see on osa tema kasvamisest. Minu ülesanne pole joosta kohe päästma ega omaenda traumadest lähtuvalt sekkuda. Minu ülesanne on olla kõrval, hoida usaldust ja pakkuda tuge, kui ta seda päriselt vajab. Sest ainult nii saab ta kogeda, et ta ise suudab, ja õppida oma väest elama.

See taipamine pole tulnud raamatutest. See on minu enda sisemine dialoog ja õppimise tee. Olen ausalt pidanud vaatama oma hirmudele otsa – hirmule kaotuse ees, kontrolli kaotamise ees, hirmule, et äkki ta ei saa hakkama. Ja kui ma olen neid hirme tunnistanud, olen õppinud vaikselt lahti laskma.

Iga kord, kui luban endal lahti lasta, kingin lapsele vabaduse kasvada. Ja kingin endale rahu – sest mõistan, et armastus ei kao kuhugi, isegi kui mu käed enam ei hoia.

Väesõnum vanemale

“Kui minus on rahu, saab ka minu laps rahu. Ma usaldan tema teed ja olen toeks, ilma oma hirmudest lähtumata. Armastus jääb alati meie vahele, isegi siis, kui mu käed lasevad tal minna.”

Minu tee ettevõtlusesse ei alanud äriplaani ega numbritega. Ta algas hoopis südamest – ja köögist. Kui ma ei teadnud, mida teha, läksin taimede ja jahudega sehkendama. Köök on minu suurim teraapia. Seal, segades, sulatades ja katsetades, rahuneb meel ja avaneb loovus. Ma lihtsalt loon ja loon, perega, pereta.

Alguses sündisid kõik loodu endale ja perele, lähedastele kingiks, hiljem märkasin, et need annavad rõõmu ja hoolt ka teistele. Siis sain aru – see, mida ma südamest loon, ongi juba äkki ettevõtlus…. Ning kui loon, mida südamest tunnen, siis kõik toimibki.

Ettevõte on minu tänane vorm, aga selle taga on midagi palju enamat – ettevõtlikkus. See on hing ja süda, mis pulbitsevad loovusest, soovist jagada armastust ja pakkuda hoolt. Minu jaoks ei tähenda ettevõtlus ainult äri, vaid see on teekond, kus ma õpin väärtustama nii iseennast kui ka teisi, kus ma õpin andma ja vastu võtma, usaldama elu voolu ja samal ajal looma päriselt kätega midagi nähtavat.

Hindade teema on olnud minu jaoks üks suurimaid õppetunde. Olen kuulnud soovitusi: “Pane hind nii kõrgeks, et hakkab häbi”, teine jälle “liiga kallis”. Aga kui ma seda ja teist proovisin, tundsin, et kaob rõõm ja usaldus iseenda vastu ning ma ei saa aru enam, mida ma teen. Hind ilma südame kohaloluta ei kanna väärtust.

Ma mõistsin, et minu tee on teine – tee, kus hind ei ole alati kivisse raiutud, vaid võib sündida sisetunde järgi. Mõnikord on minu looming kingitus, mõnikord aus tasu, mõnikord vaba panus. Ja kõik need on õiged, kui nad tulevad kooskõlast minu enda südamega.

Samal ajal tean ma väga hästi, et raha on elu loomulik osa. Ta ei ole minu eesmärk omaette, kuid ta on vahend, mille kaudu ma saan katta elu igapäevased vajadused ja hoida oma loomingu voolamas. Raha ei ole minu jaoks ei häbi ega ahnus, vaid energia, mis loob tasakaalu andmise ja vastuvõtmise vahel. Kui ma annan südamest ja hoolivusest ning võtan ausalt vastu, siis voolab ka raha õigel moel.

Minu ettevõtluse rada on seega pigem elav ja paindlik kui jäik ja rangete reeglite järgi. Ma ei pea end kinni õpetustest, mis räägivad ainult numbritest, vaid järgin oma sisetunnet. Sest alati, kui lähen teiste reeglite või raha tagaajamise rada, kaob mul siht silme eest. Aga kui luban endal elada oma viisil – vahel mänguliselt nagu Pipi, vahel sügavamalt ja tõsisemalt, aga alati loovalt, armastusega ja hoolivusega –, siis tunnen end hästi.

See on minu tee ettevõtluses. Tee, kus loovus on teraapia, ettevõtlus on ettevõtlikkus ja raha on loomulik osa tasakaalust. Tee, kus ma õpin samm-sammult lubama endal anda ja lubama endal vastu võtta. Tee, kus iga loodud salv, õli või kaart kannab endas killukest rõõmu, hoolt ja südame soojust.✨ Ja lõpuks on see kõik väga lihtne: kui ma loon südamest ja hoolivusest ning võtan vastu ausa tasu, sünnib tasakaal. Ja just see ongi minu ettevõtluse rada.

On päevi, mil süda sosistab rahulikult: “Kõik on hästi. Sind hoitakse. Elu kannab sind.” Aga samal ajal pilk ringi vaadates näeme reaalsust, mis meile ei meeldi. Asju, mis on poolikud, raskused, mis suruvad peale, või tulevik, mis tundub ähmane.

Just siis tekib hirm. Hirm tuleviku ees, sest meel ei näe tervikut, vaid ainult killukest – praegust raskust.

Aga süda teab, et raskus ei ole igavene. Mõnikord piisab väga väikesest rõõmuhetkest, et hing kergemaks läheks – näiteks soojast kallistusest, jalutuskäigust, vihmast aknal, päikesekiirest või hetkest looduse keskel. Need pisikesed hetked on sillad südame usalduse juurde.

Kui on raske, võib küsida endalt:✨ “Mis ma hetkel vajan? Mis mind praegu rõõmustaks?”

Võib-olla on see kallistus, hea sõna, tass sooja teed või lihtsalt jalutus värskes õhus.

Ja nii ma tuletan endale meelde:✨ “See, mis on täna raske, ei defineeri homset. Ma liigun edasi. Ma usaldan, et elu hoiab mind. Ja ma luban rõõmul end puudutada kasvõi kõige väiksemas asjas.”

Kui maailm loodi, oli igal sõnal ja igal numbril oma tähendus. Need ei olnud pelgalt märgid, vaid sagedused – energia, mis kannab endas lugu.

Täna elame maailmas, kus sõnad ja numbrid justkui ujutavad meid üle. Me näeme kuupäevi, kellaaegu, registreid, dokumente ja nimesid… aga kui palju me tegelikult märkame nende taga peituvat? Kui palju näeme enamat kui lihtsalt juhust või ametlikku kirjet?

💛Nimed kui peeglid

Eesnimi on sageli teadlik valik – justkui seeme, mille vanemad lapse hinge külvavad.

Minu nimi Kristi pandi Kristuse järgi, sooviga, et minus oleks tahe abistada nõrgemaid ja usk suuremasse. Nii kätkeb mu eesnimi juba sünnist alates missiooni – olla valguse kandja ja toetaja.

Perekonnanimi on lugu, mis tuleb kaasa. Minu puhul on see Zibo. Mu isa ei teadnudki lõpuni, kust see nimi pärineb. On olnud jutte ja teooriaid, kas see tuli sugupuust või hoopis elulistest asjaoludest. Ometi kandis ta seda, ja nüüd kannan ka mina. Kas see on juhus, et see nimi sarnaneb inglite sümbolite keelele Zibu, mis tähendab armastust ja tervendust? Või on see märk, et meie nimed kannavad endas midagi enamat, kui me mõistusega seletada oskame?

💛Numbrite keel

Samamoodi räägivad meiega numbrid. Võtame näiteks minu sünniaja: 4.11.1984.

4 – stabiilsus, alus, vundament.

11 – meistriarv, intuitsioon ja vaimne ärkamine.

1984 kokku annab numbri 22 – loojate ja ehitajate energia, nähtamatu muutmine nähtavaks.

Kokkuvõttes viib see mind numbrini 1 – teerajaja, algataja, see, kes avab uusi radu.

Isegi üks sünniaeg jutustab tervet lugu: alust, intuitsiooni, loovust ja uut algust.

💛Märkamise ja mittemärkamise vahel

Me võime mööduda oma nimedest ja kuupäevadest, pidades neid pelgalt juhuseks.

Aga me võime ka peatuda, märkida ja avastada, et iga nimi ja iga number on kui teeviit. Need räägivad, kui me kuulata oskame.

Mina olen õppinud võtma oma nime ja sünniaja mitte kui pelka kirjet, vaid kui kingitust. Märgina, mis tuletab meelde: ma ei kanna neid asjata. Need on minu tee kaardid.

Ka mina ise alles avastan nende juhuste kokkusattumuste maailma. Minu perekonnanime Zibo ja inglite sümbolite sõna Zibu lugu ja tähendus jõudsid minuni täiesti kogemata – või nii vähemalt esmapilgul tundus. Tegelikult vajab see ka minul endal veel omaks võtmist ja lahtimõtestamist. Kuid kui vaatan tagasi oma elule ja oma südame teele, siis kõik näib nii loogiline… ja kohati isegi uskumatu, kui tõene see kõik tegelikult ongi.

✨ Väesõnum: Peatu hetkeks ja küsi endalt – mida ütleb minu eesnimi minu kohta? Mida meenutab mulle minu sünnikuupäev? Võib-olla pole olemas juhuseid, vaid iga nimi ja number on sõnum sinu hingeteelt.