Eestlased

Viimasel ajal olen palju mõelnud ühe asja peale.

Me kõik ju tegelikult soovime, et meil läheks hästi.

Et elu liiguks edasi, et asjad õnnestuksid, et me kasvaksime ja areneksime.

Ja kui aus olla, siis me ju tahame südames ka teistele head. Me ei arva ju päriselt, et ainult meie oleme head ja teised pahad… või siiski? Sest samal ajal märkame me väga kiiresti teise vigu.

Meil on lihtne anda hinnanguid – kuidas keegi elab, mida teeb, mida sööb, mida kannab või miks ta midagi teeb. Ja kui keegi teeb midagi uut või teistmoodi, siis tihti vaadatakse kõrvalt. Mõnikord isegi oodatakse, et tal ei õnnestuks. Huvitav on aga see, et kui keegi ütleb midagi meie enda kohta, siis see enam ei sobi. Siis tunneme, et meid hinnatakse või ei mõisteta.

Mulle on viimasel ajal mitu korda öeldud, et eestlased ei toeta eestlast arengus. Et pigem vaadatakse, kuidas teisel läheb hukkamõistvalt, ja vahel isegi parastatakse. Ma ei tea, kas see päriselt on nii. Aga kui see vahel tundub nii olevat, siis võib-olla tähendab see lihtsalt üht asja –meis on palju valu. Ja valu ei tee inimest halvaks. See lihtsalt vajab märkamist ja tervendamist.

Võib-olla algabki muutus sellest, kui me hakkame iseenda sees midagi muutma. Aju mõtleb seda, mida me talle pidevalt söödame. Kui märkame, et vana muster tuleb jälle – hinnang, kadedus, pahameel –siis on võimalik seda teadlikult muuta. Üks viis on näiteks kirjutamine. Lihtsalt panna mõtted paberile ja vaadata neid ausalt. Mina lõin mingil hetkel enda jaoks ennast toetavad ja tõstvad kaardid. Olen neid kasutanud ka oma töös inimestega ning ka iseenda toetamiseks, eriti keerulisematel päevadel. Aga tegelikult on võimalusi palju. Igaüks leiab oma viisi. Oluline on lihtsalt alustada.

Ja kui sa ei tea, kust alustada, siis küsi.

Aitan sul selle tee alguses.

✨Kristi info@kesktee.ee