Elu-alandlikkus

Ma olen tegelikult üsna laisk inimene – ma ei viitsi oma kasutatud asju edasi müüa. Usun lihtsalt ringlusesse ja jagan need ära. Olen alati mõelnud, et küll need asjad leiavad tee sinna, kuhu peavad minema.
Hiljuti kirjutas mulle üks ema, et soovib neid asju ja tuleks neile jalgrattaga järgi. Asju oli aga päris palju. Ja mitte lähedalt – vaid kaugelt.
Kui ma seda lugesin, tekkis mu sees korraga mingi tunne… natuke piinlikkust iseenda ees. Kujutasin ette pimedat õhtut, tugevat tuult ja ema jalgrattaga nende asjade järele tulemas.
Ja siis tuli meelde ka üks vana tunne lapsepõlvest. Olen ise lapsena olnud päris vaene. See tunne tuli korraks tagasi ja pani mind nägema olukorda kuidagi teise pilguga.
Me elame tihti oma elu ja teeme oma otsuseid lihtsalt enda vaatenurgast, sest nii on meid harjutatud elama. Loomulikult peab inimene mõtlema ka enda peale. Aga samal ajal on maailm nii palju suurem ja erinevam.
Kirjutasin talle kohe, et ärgu tulgu. Viin asjad ise.
See ei olnud kohustus. See oli lihtsalt üks hetk, kus tundsin alandlikkust elu ees.
Mõnikord piisab ühest väikesest olukorrast, et korraks meenutada, et me kõik oleme siin elus erinevatel teedel – ja vahel on võimalik teha kellegi tee lihtsalt natuke kergemaks.