Kookon ja ühendus

Üsna hiljuti, ühes vestluses, tuli mulle meeldetuletus – me oleme sotsiaalsed ja vajame teineteist isegi kui tahame arvata, et ehk mitte….

Ja ma märkasin enda sees midagi ausat… mul on tegelikult hirm vajada.

On turvalisem jagada oma taipamisi, olla nähtav, anda midagi välja… ja siis tõmbuda tagasi oma kookonisse.

Seal on rahulik. Seal ei pea keegi mind puudutama.

Ma olen seda isegi enda jaoks õigustanud – et paljud loojad teevad ju sama.Annad midagi maailmale, lood, esined… ja siis lähed tagasi omaette.

Aga nüüd ma näen selgemalt – nad ei ole teistsugused kui mina.Nad on samas kohas.

See ei ole ainult loomine. See on tundlikkus.

Meel ja taju on nii avatud, nii õrn. Kõik tuleb sisse, kõik liigub läbi.

Ja kui olla pikemalt inimeste keskel, siis mingil hetkel võibki segamini minna –mis on minu ja mis on kellegi teise oma.Ja siis tekib väsimus.

Mitte lihtsalt füüsiline, vaid see sügavam – tunne, et pean end selgeks tegema, tõestama, olema mõistetud.

Aga ma ei pea.

Ma võin jagada ja kõrvalt võib tunduda, et ma olen enesekindel. Kellegi jaoks olen tugev. Teise jaoks katki. Kolmanda jaoks terve. Neljanda jaoks uhhuu. Viienda jaoks naine, kes julgeb. Ja siis ma märkan – kõik see toimub minus. Kõik need kihid, tunded, seisundid… need lihtsalt tulevad ja lähevad. Vahepeal ma isegi ei tea, kas see on “minu”, sest see lihtsalt on. Ma kogen. Ja kui ma ei anna hinnanguid, ei hoia kinni ega püüa parandada,siis mingil hetkel see lahustub. Läheb edasi. Justkui poleks seda olnudki.Ja võib-olla ma ei peagi kõike, mida ma kogen, nimetama “minuks”. Võib-olla mina olen see, kes märkab. Kes kogeb. Ja võib-olla see kookon ei olegi põgenemine. See on koht, kuhu ma tulen tagasi, et end uuesti kokku koguda. Et jälle ära tunda – see olen mina.

Sest tegelikult me ei ole eraldatud üksused, kes peavad üksteiseni jõudma läbi pingutuse. Me oleme juba ühendatud. Nagu üks suur võrgustik – igaüks oma kohas, oma rollis,aga ikkagi seotud. Me võime olla lähedal või kaugel, koos või üksi, aga see ei katkesta ühendust. Ja võib-olla suurim pehmus tulebki sealt, kui ma luban endal vahel vajada…ilma, et ma peaksin end selgitama. Ja samal ajal luban endal olla mina –isegi siis, kui ma ei mahu kellegi teise pilti.