Loov visualiseerimine

📘 Loov visualiseerimine – teadlik loomine igas hetkes
Autor: Shakti Gawain
Raamat: Loov visualiseerimine

Jagan oma lugemist:

Meie mõtted ja tunded ei ole lihtsalt mööduvad seisundid – need kujundavad meie kogemust ja elu suunda.

Negatiivsed, kartlikud ja ebakindlad tunded tõmbavad sageli meie ellu kogemusi, mida me tegelikult vältida sooviksime. Mitte sellepärast, et me neid teadlikult valiksime, vaid seetõttu, et see on energia, mida me endas kanname.

Kui aga meie sisemine seisund on positiivne, ootav, rahulolev ja juba ette rõõmu tundev, hakkavad meie ellu ilmuma inimesed, olukorrad ja sündmused, mis selle tundega kooskõlas on.
Siiski ei piisa ainult pinnapealsest positiivsest mõtlemisest.

Tõeline muutus sünnib siis, kui me oleme valmis sügavamalt märkama – oma uskumusi, hirme ja sisemisi mustreid. Alles siis hakkavad meid piiravad seisukohad vaikselt hajuma ning meie ellu tekib rohkem ruumi.
Ruumi sellele, mis on loomulik: õnn, rahu, rõõm ja armastus.

Loov visualiseerimine ei ole ainult kujutlemine.
See on teadlik loomine. Alguses võib see olla lihtne harjutus. Võtta hetk iseendale. Istuda või heita pikali vaikuses. Lõdvestada keha ja hingata sügavalt. Seejärel tuua oma teadvusse midagi, mida soovid kogeda – olukord, tunne, sündmus või muutus. Kujutleda seda nii, nagu see oleks juba osa sinu elust. Näha detaile, kogeda emotsiooni, tunnetada seda pärisena.

Oluline ei ole ainult pilt, vaid tunne. Visualiseerimine toimib kõige paremini siis, kui see on meeldiv ja loomulik kogemus. Nagu lapse unistus – kerge, avatud ja kahtluseta. Seda võib toetada ka sõnadega – positiivsete kinnitustega, mis aitavad suunata mõtteid ja tähelepanu.

Näiteks:
“Ma loon oma ellu rahu ja selgust.”
“Ma olen avatud headele kogemustele.”
Harjutuse lõpus on oluline lasta lahti – usaldada, et kõik toimub õigel viisil ja õigel ajal, kõigi osapoolte hüvanguks.
Kui tekivad kahtlused või vastuolulised tunded, ei ole vaja nendega võidelda. Piisab nende märkamisest ja edasi liikumisest.
Fookus jääb sellele, mida soovid kogeda.

Aja jooksul muutub see praktika millekski enamaks kui harjutus.
See saab osaks mõtlemisest.
Osaks teadlikkusest.
Osaks elamisest.
Ja siis hakkad märkama midagi olulist:
sa ei oota enam, et elu juhtuks sinuga.
Sa osaled selles.
Sa lood seda.

Iga mõte, iga tunne, iga kujutlus muutub väikseks seemneks, millest kasvab kogemus.
Ja samm-sammult hakkab sinu elu kujunema selliseks, mida sa oled valmis endas ette kujutama ja vastu võtma.

Oluline on regulaarsus, mitte surumine. Nautimist oma teekonnal!