Märkamine

Kas te ei ole märganud, et kui me hommikul end päevaks ette valmistame ja ütleme: “täna tuleb imeline päev”, siis justkui tekib selle alla pisike ootus päevale.

Ja vahel just siis ei taha see päev kuidagi voolata. Midagi nagu pingutab vastu.

Aga kui olla lihtsalt teadmises, et kõik on õige… et ma olen hoitud igal juhul… siis kaob vajadus midagi ette määrata.

Siis päev ei pea olema imeline.
Ta lihtsalt on.

Ja siis sunnib päev kergelt, loomulikult, ilma surumiseta.

Mulle tundub, et ootus ise on juba pinge.
Ja kui me laseme sellel minna ning lubame elul lihtsalt läbi enda voolata, siis tekib hoopis pingevabadus.