Huvitav, mulle on alati meeldinud, kui lilli kingitakse. Eks paljudele meeldib.

Aga ma olen märganud midagi – kui ma neid ei oota, ei vihja, ei mõtle sellele, vaid lihtsalt olen… siis on lilled mul laual.

Pidevalt. Need lihtsalt tulevad. Eile oli selline hetk. Laps palus mul poe ees oodata. Läks ise sisse ja tuli tagasi pakiga. Kodus tegin lahti – suur, pikk tumepunane roos. Mitte mingi tähtpäev. Lihtsalt …

Eelmine päev ennem roosi olid nartsissid, ennem seda päev kellukad. Näen, kuidas kaasa neid korjab, isegi siis kui tal endal ei ole lihtne.

Ja ma saan aru – asi ei ole lilledes. Asi on selles, et ma ei oota enam midagi. Ma ei küsi. Ma ei hoia kinni. Ma olen ja lasen olla.

Ja siis tekib teisel tunne, et ta tahab anda. Sest kui sa ei suru, siis teine saab ise tulla. Ja kui ta tuleb ise, siis see on päris.

Millal sina viimati tundsid, et tahaks kellelegi lilli viia?

Mitte sest peab. Mitte sest “oleks viisakas”. Vaid lihtsalt, et tekkis tunne🌿🌹

Miks me inimestena oleme kaitsepositsioonil, reageerimisel, eeldame lastelt vabandamist, samas täiskasvanutena on see pigem ülehinnatud sõna ning rohkem on ruumi kõigele muule?

Võimalik, et olin ka varem seal, kuid mingi aeg ma taipasin, miks, palju lihtsam on ju kohe vastutust võtta. Kui ma olen eksinud, siis ma ei pea end õigustama ega kaitsma. Ma ei pea looma pikka lugu. Ma võin lihtsalt öelda: jah, nii juhtus. Ja tegelikult ei juhtu sellest mitte midagi halba.

Palju ebamugavam on see, kui me läheme kaitsesse — ründame, peidame, tõmbume kokku. Miks? Kelle eest? Vahel tundub see nagu väike laps, kes püüab oma tehtut varjata. Aga me ei pea nii elama.

Me oleme siin kõik koos, samas supis. Me eksime, õpime, liigume. Koostöö ei sünni täiuslikkusest, vaid julgusest vaadata otsa ka ebamugavusele. Tunnistada. Olla kohal.

Ja kui me loobume konfliktipositsioonist — ei ründa ega kaitse — siis tihti konflikt hajubki. Ja kui teisel jääb paha tuju, siis olgu. See on tema oma.

Me saame hoida oma energiat, ilma et me sulgeksime oma südame. Me saame hoida teineteist.

Ja siis tekibki see koht, kus ei ole enam vaja oodata paremat aega, õigemat hetke või valmisolekut.

Sest millal veel, kui mitte praegu.

Olen elus kogenud parasjagu — nagu nii mõnigi meist. Üks, milles olen väga selgelt aru saanud, on see, et minus on suur tundlikkus. Ja minu ülesanne on õppida eristama — kas see, mida ma tunnen, on päriselt minu oma või kellegi teise tunne. Ning kui see ei ole minu, siis see ka tagasi anda.
Aga mida ma olen lapsest saati endalt küsinud — kust tuleb inimeste kurjus, viha, see kibedus ja sapp?
Ja tegelikult… me jäämegi seda otsima.
Aga sügaval me ju teame — see tuleb mustritest.
Soovist neid muuta ei pea alati midagi suurt tegema. Vahel piisab sellest, et me märkame. Võtame vastu. Saame aru, et need on meis olemas — olgu need pärit lapsepõlvest, ühiskonnast või lihtsalt elust endast.
Ja kui me lubame endal neid tundeid päriselt tunda, ilma et me neile kohe lugusid või tähendusi juurde loome, siis juhtub midagi ootamatut…
Ühel hetkel neid enam ei ole.
Ma ei saa öelda, et olen sellest täiesti puhas. Ka mina olen vahel sinna libedale teele korraks astunud. Aga iga kord, kui see juhtub, tunnen ma seda oma kehas väga selgelt — mul hakkab halb. Ja mul läheb aega, et end jälle tasakaalu tuua. Siis ma vaatan endale otsa ja annan endale andeks.
Ja viimasel ajal ma kogen seda eriti tugevalt — inimestes on palju pinget.
Sappi.
Reaktsioone.
Süüdistamist.
Viha.
See on justkui õhus.
Ja ma tunnen, et ma ei taha sellesse kaasa minna.
Ma tunnen, et ma soovin kirjutada.
Mitte selleks, et kedagi veenda või muuta, vaid selleks, et tuua veidi pehmust, mõistmist ja ruumi. Meenutada, et alati on võimalik valida ka teisiti.
Olen kogu elu pidanud oluliseks inimlikkust.
Minu jaoks on inimlikkus suurim rikkus.
Inimlikkus on teineteise märkamine.
Arvestamine.
Austamine.
Rääkimine.
Koostöö.
Üksteise tõstmine.
Ja kui vaja — jagamine.
Kui me kasvõi hetkeks peatume ja valime olla inimlikud, muutub midagi väga suurt — nii meie sees kui ka meie ümber.

Üsna hiljuti, ühes vestluses, tuli mulle meeldetuletus – me oleme sotsiaalsed ja vajame teineteist isegi kui tahame arvata, et ehk mitte….

Ja ma märkasin enda sees midagi ausat… mul on tegelikult hirm vajada.

On turvalisem jagada oma taipamisi, olla nähtav, anda midagi välja… ja siis tõmbuda tagasi oma kookonisse.

Seal on rahulik. Seal ei pea keegi mind puudutama.

Ma olen seda isegi enda jaoks õigustanud – et paljud loojad teevad ju sama.Annad midagi maailmale, lood, esined… ja siis lähed tagasi omaette.

Aga nüüd ma näen selgemalt – nad ei ole teistsugused kui mina.Nad on samas kohas.

See ei ole ainult loomine. See on tundlikkus.

Meel ja taju on nii avatud, nii õrn. Kõik tuleb sisse, kõik liigub läbi.

Ja kui olla pikemalt inimeste keskel, siis mingil hetkel võibki segamini minna –mis on minu ja mis on kellegi teise oma.Ja siis tekib väsimus.

Mitte lihtsalt füüsiline, vaid see sügavam – tunne, et pean end selgeks tegema, tõestama, olema mõistetud.

Aga ma ei pea.

Ma võin jagada ja kõrvalt võib tunduda, et ma olen enesekindel. Kellegi jaoks olen tugev. Teise jaoks katki. Kolmanda jaoks terve. Neljanda jaoks uhhuu. Viienda jaoks naine, kes julgeb. Ja siis ma märkan – kõik see toimub minus. Kõik need kihid, tunded, seisundid… need lihtsalt tulevad ja lähevad. Vahepeal ma isegi ei tea, kas see on “minu”, sest see lihtsalt on. Ma kogen. Ja kui ma ei anna hinnanguid, ei hoia kinni ega püüa parandada,siis mingil hetkel see lahustub. Läheb edasi. Justkui poleks seda olnudki.Ja võib-olla ma ei peagi kõike, mida ma kogen, nimetama “minuks”. Võib-olla mina olen see, kes märkab. Kes kogeb. Ja võib-olla see kookon ei olegi põgenemine. See on koht, kuhu ma tulen tagasi, et end uuesti kokku koguda. Et jälle ära tunda – see olen mina.

Sest tegelikult me ei ole eraldatud üksused, kes peavad üksteiseni jõudma läbi pingutuse. Me oleme juba ühendatud. Nagu üks suur võrgustik – igaüks oma kohas, oma rollis,aga ikkagi seotud. Me võime olla lähedal või kaugel, koos või üksi, aga see ei katkesta ühendust. Ja võib-olla suurim pehmus tulebki sealt, kui ma luban endal vahel vajada…ilma, et ma peaksin end selgitama. Ja samal ajal luban endal olla mina –isegi siis, kui ma ei mahu kellegi teise pilti.

Mulle meeldib ausus. Mulle meeldib, kui inimesed ei räägi ainult sellest, et peab alati positiivne olema, vaid julgevad ka öelda, kui midagi ei õnnestu või kui elu parasjagu ei lähe nii nagu loodeti. Just nendes hetkedes on sageli kõige rohkem õppimist, sest läbi kogemuse on võimalik oma vaatenurka tasapisi kohendada ja midagi uut märgata.

Vahel märkan ma ka seda, kuidas inimesed räägivad väga kindlalt, kuidas peaks elama või kuidas teised peaksid rohkem vastutust võtma. Samal ajal tundub, et me kõik alles õpime neid samu asju, millest räägime. Me kõik kanname vahel ka maske – räägime millestki, mille mõistmine on tegelikult alles poolel teel. See on inimlik.

Huvitav on jälgida, kui erinevad me inimesed oleme. Mõni on enda suhtes väga kriitiline ja võiks õppida rohkem leebust. Teisel jälle näib enesekriitikat vähem olevat ja pilk läheb pigem teiste suunas. Need hetked tuletavad mulle meelde, et elu ei ole must ega valge ja ükski äärmus ei loo päriselt selgust.

Vahel tundub mulle vestlustes väga erinevate inimestega, et kõige suurem tarkus ei ole alati seal, kus on kõige rohkem tiitleid või saavutusi. Mõnikord olen märganud, et kuningate, doktorite ja lihttööliste seas on just lihttööline või kodune ema see, kes ütleb kõige lihtsama ja samas kõige selgema mõtte.

Võib-olla mitte sellepärast, et ta oleks „eduka elu“ maailmas kõige tugevam, vaid sellepärast, et ta on tugev kohal olemise maailmas – selles hetkes, mis on päriselt olemas.

Üks mõte, mida hiljuti kuulsin, pani mind samuti peatuma. Kui sulle pakutaks viis miljonit homseks, kas sa võtaksid selle vastu? Tõenäoliselt enamik meist võtaks. Aga kui sa tead, et elad ainult täna ja praegu, siis ei ole sellel homsel rahal enam väga tähendust.

Siis tekib hoopis teine küsimus:

Mida ma tahaksin selles hetkes kogeda?

Mida ma tahaksin tunda?

Mida ma tahaksin anda?

Kas ja kellega ma koos oleksin?

Milles ma aga olen üsna kindel on see, et ükskõik mida me elus valime või milliseid kogemusi läbime, edasi viib meid lõpuks inimlikkus – nii iseenda kui ka teiste suhtes.

Ja see algab igaühe enda seest.

Ühe väga armsa inimese mõtte alusel jagan ma oma vaateid elule. Elu on mind õpetanud, et ei ole olemas ainult musta ega valget tõde. On meie enda sisemine tunnetus. Ja kui me liiga palju rapsime, siis ei kuule me tihti ka seda päris õigesti.

Mind kõnetavad taimed, mind kõnetab elu lihtsus, enese vastutuse võtmine ja iseendaga tegelemine enda seestpoolt, mitte väljast süüdlast või vastutajat otsides.

Samal ajal on minu eluülesanne õppida vastu võtma ka abi, kingitusi ja toetust väljastpoolt ning usaldama seda. Kui on vaja, siis loomulikult kasutan ka meditsiiniteenuseid — siin ei ole minu jaoks küsimustki.

Nii on ka toiduga. Täna olen ma kohas, kus valin vahel mugavuse ja olen väga tänulik ka kulleritele, kes toidu toovad, ning poele, mis on lähedal. Täna on see nii. Aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks ka teisiti — luua ise oma toidu võimalusi, ette mõelda ja vastutust kanda. Lihtsalt täna on mul teised eluülesanded.

Praegu ma ei pressi jõuga oma lihtsat eluviisi, vaid teen seda, mida ma saan, kergelt ja punnitamata. Sest ma usun, et kui ma ei hoia pinget ja hirmu enda sees kinni, siis ei ladestu see ka mu kehasse samal moel.

Olen seda oma praeguse eluviisi juures märganud. Mu kaal hoopis langeb, mitte ei tõuse, kuigi luban endale näiteks nisu, mida ma aastaid väga vähe või üldse mitte ei lubanud. Luban endale ka piimatooteid. Varem arvasin, et patustan juba pelgalt juustuga, justkui jätaksin endale ühe väikese patu alles. Ja mina, kes pole elu jooksul õlle lõhnagi sallinud, luban endale vahel saunaõhtul perega alkoholivaba õlut, kui selleks on tunne. Ma lihtsalt ei vaja alkoholi oma ellu — ei vajadusest ega ka sellepärast, et mul on beebi, kelle eest hoolt kanda.

Ma luban. Ja ma ei ole pahameeles. Laupäeval ma tujutsesin ja ei olnud üldse väga maandatud ning ma lubasin ka sellel olla. Ma ei ole tehislikult täiuslik. Nii nagu sina ei ole. Ega keegi teine.

Ainus, mida me täiuslikkust, õiget ja valet taga ajades sageli teeme, on see, et lõhume ennast, tekitame pingeid ja lõpuks ka haiguseid. Ma lubasin ka pisaratel tulla, lihtsalt tulla, ilma et oleksin neile hinnangut andnud. Ja kohe hakkas palju kergem.

Samamoodi ei jaganud ma hinnanguid ka neile, kes mu eelmise loo peale inetult kommenteerisid. See on nende arvamus, nende elu ja nende koht. Mina soovin teile vaid head ja võib-olla kõige rohkem soovin seda, et te oleksite iseenda vastu armulisemad. Ning tegelikult olen ma teile ka tänulik, sest ka teie aitate mul õppida eneseusaldust ja kasvatada n-ö paksemat nahka. Ja nimelt tänu teile tunnen ma ka seda, et aitäh — te andsite mulle hoopis kindlust, et ma teen õiget asja ja olen õigel teel. Ainus tee, mida mul veel läbida on, on enesekindluse tee.