• Eestlased

    Viimasel ajal olen palju mõelnud ühe asja peale.

    Me kõik ju tegelikult soovime, et meil läheks hästi.

    Et elu liiguks edasi, et asjad õnnestuksid, et me kasvaksime ja areneksime.

    Ja kui aus olla, siis me ju tahame südames ka teistele head. Me ei arva ju päriselt, et ainult meie oleme head ja teised pahad… või siiski? Sest samal ajal märkame me väga kiiresti teise vigu.

    Meil on lihtne anda hinnanguid – kuidas keegi elab, mida teeb, mida sööb, mida kannab või miks ta midagi teeb. Ja kui keegi teeb midagi uut või teistmoodi, siis tihti vaadatakse kõrvalt. Mõnikord isegi oodatakse, et tal ei õnnestuks. Huvitav on aga see, et kui keegi ütleb midagi meie enda kohta, siis see enam ei sobi. Siis tunneme, et meid hinnatakse või ei mõisteta.

    Mulle on viimasel ajal mitu korda öeldud, et eestlased ei toeta eestlast arengus. Et pigem vaadatakse, kuidas teisel läheb hukkamõistvalt, ja vahel isegi parastatakse. Ma ei tea, kas see päriselt on nii. Aga kui see vahel tundub nii olevat, siis võib-olla tähendab see lihtsalt üht asja –meis on palju valu. Ja valu ei tee inimest halvaks. See lihtsalt vajab märkamist ja tervendamist.

    Võib-olla algabki muutus sellest, kui me hakkame iseenda sees midagi muutma. Aju mõtleb seda, mida me talle pidevalt söödame. Kui märkame, et vana muster tuleb jälle – hinnang, kadedus, pahameel –siis on võimalik seda teadlikult muuta. Üks viis on näiteks kirjutamine. Lihtsalt panna mõtted paberile ja vaadata neid ausalt. Mina lõin mingil hetkel enda jaoks ennast toetavad ja tõstvad kaardid. Olen neid kasutanud ka oma töös inimestega ning ka iseenda toetamiseks, eriti keerulisematel päevadel. Aga tegelikult on võimalusi palju. Igaüks leiab oma viisi. Oluline on lihtsalt alustada.

    Ja kui sa ei tea, kust alustada, siis küsi.

    Aitan sul selle tee alguses.

    ✨Kristi info@kesktee.ee

  • Ärevus

    Mina ei tea, kuidas sinuga on, kuid mõni päev tuleb täiesti ootamatult ärevus.

    Ühel hetkel on kõik imeilus ja rahulik, ja siis korraga on kehas tunne, mis on ebamugav ja rahutu. Justkui poleks midagi juhtunud, aga sees on ärevus.

    Sellistel hetkedel olen märganud, et kõige rohkem aitab mitte võidelda ega püüda seda kohe ära ajada. Pigem lihtsalt märgata ja aktsepteerida, et ka see tunne on praegu olemas.

    Kui ma luban endal seda korraks päriselt tunnetada ja võtan selle justkui sügavalt vastu, siis juhtub midagi huvitavat. Keha hakkab haigutama, hingamine muutub sügavamaks ja tasapisi tuleb lõdvestus.

    Justkui keha laseks pinge ise lahti.

    Ja üsna kiiresti ongi ärevus läinud.

    Mõnikord ei ole vaja midagi parandada ega lahendada.

    Vahel piisab lihtsalt sellest, et lubame ka sellel tundel korraks olla.

  • Elu

    Mitte keegi meist ei ole täiuslik. Me lihtsalt oleme igaüks oma arenguteel. Mida vähem tunneme vajadust kellelegi midagi tõestada ja elame oma elu, seda kergemaks elu muutub. Kui me lõpetame pideva tõestamise ja võrdlemise, hakkab ka keha kergemalt hingama. Pinged, raskus ja kinnihoidmine kaovad tasapisi, ka kaal.

    Kui me teadvustame ja aktsepteerime, et iga inimene on oma teekonnal eri kohas, muutub ka suhtumine teistesse kergemaks. See, et me olime kellegagi eile sõbrad, ei tähenda, et meil oleks kohustus olla seda ka täna, kui meie teed on vahepeal lahku läinud.

    Väärtused, eluviis ja arusaamised muutuvad ning see on täiesti okei.

    Lahti laskmine ei tähenda, et me ei hooli.

    See tähendab lihtsalt, et me lubame elul liikuda.

    Natuke nagu kodus asjadega. Kui me laseme üleliigsel minna ja teeme ruumi, muutub olemine kohe kergemaks. Ja enamasti ilmub üsna varsti midagi uut ja ägedamat meie orbiidile.

    Sama on inimestega. Sama on töödega. Sama on paljude elu olukordadega.

    Sama ka elu muutustega. Kui sinu energia hakkab liikuma ja sa ise muutud, siis ei saa eeldada, et sõbrad ja lähedased plaksutavad kaasa või elavad igale sinu sammule rõõmsalt kaasa. On väga tore, kui seda tehakse, kuid kui me hakkame seda eeldama, siis on pettumus juba alguses sisse kirjutatud. Igaüks elab paralleelselt sinuga oma elu.

    Meie sisemine laps vajab tegelikult midagi muud.

    Ta vajab seda, et meie ise oleksime tasakaalus.

    Ta vajab seda, et me oleksime ise enda kõrval.

    Ja kui tunned, et sees on ikka väike hääl, mis vajab kinnitust, siis räägi oma sisemise lapsega. Ütle talle:.Sa oled tubli.Sa oled imeline. Sa teed ägedaid asju. Ma olen sinu jaoks olemas. Ma olen sinu üle uhke..Sinu suur mina on sinu kõrval. Ja tegelikult sellest piisab.

    Kristi 🌿 kesktee.ee

  • Vanad harjumused

    Vanade harjumuste lõhkumine tähendab vahel märgata midagi väga lihtsat:vajadust üle pingutada, üle anda, rohkem teha kui tegelikult vaja, et olla kellegi silmis väärtuslik.

    See muster võib olla nii vana, et tundub justkui loomulik.

    Aga ühel hetkel märkad, et sellega annad pidevalt ära oma energiat. Ja siis tekib uus taipamine. Ma ei pea end tõestama.

    Ma ei pea oma väärtust ostma tegude, kingituste või ülepakkumisega.

    Ma ei pea olema rohkem kui ma olen. Ma olen juba piisav. Energia tagasikutsumine tähendab:

    – märkan, kuhu ma oma energiat annan

    – lõpetan end pidevalt tõestamast

    – luban endal olla lihtsalt mina ise

    Kui väärtus tuleb seest, ei ole enam vajadust seda väljast otsida.

    Siis muutuvad ka uskumused: Ma olen terviklik. Ma olen väärt. Mul on midagi anda juba sellisena nagu ma olen. Mitte sellepärast, et ma püüan rohkem teha, vaid sellepärast, kes ma olen.

  • Loomine

    Isegi kui see tundub esialgu absurdne, siis oma elu loomine algab iseenda peas – hetkest, kui teadvustad midagi justkui juba olemasolevana.

    Kui lubad sellel mõttel endas olla, hakkad ka igapäevaelus valima teisiti: märkad, naudid, usaldad.

    Näiteks:
    ma olen välja andnud raamatu – isegi siis, kui alles mõtlen, millest raamatut kirjutada.
    ma elan õnnelikku elu.
    mul on kõike külluses.

    Sa justkui astud sellesse seisundisse juba enne, kui välises maailmas kõik vormi võtab.

    Ja siis lihtsalt lubad elul sellele otsusele järele tulla – sammhaaval, olukord olukorra järel, tuues need võimalused sinu ette justkui kandikul.

    Elu ei sünni ainult sellest, mida me teeme.
    See sünnib ka sellest, mida me julgeme enda kohta tõeks pidada.

  • Energia

    Energia on meie elujõud. See on meie tähelepanu, meie mõtted, tunded ja kohalolu. Kõik, millele me oma tähelepanu anname, saab osa meie energiast.

    Energia defitsiit tekib siis, kui anname rohkem energiat välja, kui suudame taastada. See ei tule alati suurest füüsilisest pingutusest. Väga tihti tekib see hoopis väikestest ja märkamatutest kohtadest.

    Energiat anname ära näiteks siis, kui räägime palju teistest inimestest, arutame nende elu, hoiame hinnanguid või arvame kellestki halvasti. Samuti siis, kui püüame kedagi päästa, tema elu parandada või kanname muret millegi pärast, mis tegelikult ei ole meie vastutus.

    Kõik need hetked viivad osa meie energiast meie enda keskpunktist välja.Kui ma korraks sellest kõigest eemale astusin ja rahulikult iseendaga olin, tuli üks oluline taipamine.

    Info, mis mulle vahel tuleb ja mida olen pidanud enda omaks, ei ole tegelikult ainult minu oma. See on midagi, mis kuulub meile kõigile.

    Minu roll ei ole seda energiat jõuga suruda ega maailma päästa. Minu roll on lubada sellel lihtsalt läbi minu tulla.Kui ma jagan midagi sellest kohast, kus lugu sünnib loomulikult, siis voolab energia läbi ilma, et ma peaksin ise oma energiat ära andma. Energia hakkab kaduma siis, kui ma hakkan lugusid suruma.

    Samas on oluline ka teine tasakaal. Energia on tasakaalus ka siis, kui ma hindan oma väärtust. Jah, minu ülesanne on jagada. Jah, ma olen selleks piisav. Ja jah – ma olen väärtuslik. See tähendab, et ma võin vastu võtta ka toetust ja tasakaalupanust neilt, kes sellest aru saavad ja soovivad seda teha.

    Jagamine ei tähenda enda tühjaks andmist – tasakaal sünnib siis, kui vool liigub mõlemas suunas: andmises ja vastuvõtmises. Kui tunned, et minu jagamised sind kõnetavad ja soovid seda teekonda toetada, siis leiad selle võimaluse siit:http://kesktee.ee/kesktee-info/⁠�

  • Piiravad uskumused

    🌱Piiravad uskumused on mõtted ja veendumused, mis loovad meie sees nähtamatud piirid. Need ei ole alati tegelikud piirid, vaid pigem lood, mida oleme elu jooksul õppinud uskuma – läbi kogemuste, kasvatuse, ühiskonna ootuste või varasemate olukordade. Kui me neid usume, hakkavad need mõjutama seda, kuidas me end näeme, milliseid valikuid teeme ja kui vabalt lubame endal olla see, kes me tegelikult oleme.

    Piiravad uskumused võivad kõlada meie sees näiteks nii: ma ei ole piisav, see pole minu jaoks, ma ei saa sellega hakkama või ma ei tohiks nii olla. Sageli ei ole need mõtted väga valjud, vaid pigem vaiksed sisemised kahtlused, mis märkamatult suunavad meie käitumist ja enesetunnet.

    Kui inimene läbib sees tugevaid muutusi ja hoiab samal ajal end veel vanades piirangutes, tekib kehas pinge – nagu kaks erinevat suunda korraga. Üks osa tahab liikuda edasi ja teine hoiab veel kinni.🍀Teadvusta ja märka, kus sa ennast piirad? Võta see vastu ja lase lahti. Võta ennast vastu, nii vaid saad juhtida oma elulaeva, ise.

  • Elu kui kunstiteos

    Mõne aja tagant suhtlen ome hollandlannast sõbrannaga. Me räägime häälsõnumite ja sõnumite kaudu. Minu inglise keel on üsna roostes, seega olen väga tänulik, et tänapäeval on olemas tõlkimise võimalused – need aitavad mõtteid edasi anda ka siis, kui sõnad ise alati kergelt ei tule.

    Hiljuti jagasin talle oma praegust teekonda ja kirjutamise armastust. Rääkisin, kuidas ma silun oma väikest raamatut „Jakobi õpetused“. See raamat on minu jaoks väga eriline ja oluline, sest seal jagan viimaste aastate õppetunde – eelkõige iseendale, kuid kuna me kõik moodustame ühe terviku, siis võib see kõnetada ka teisi.

    Kirjutades olen märganud midagi enda kohta. Olen loomult üsna kiirustaja, kuid nii kirjutamine kui ka taimede ja salvidega toimetamine õpetavad mind rahus olema ja täielikult pühenduma. Neid asju ei ole võimalik teha kiirustades. Ikka silud, parandad, lisad midagi juurde ja lased mõnel mõttel küpseda. Ja just seda raamatut sõbrannale kirjeldades tuli mulle äkki selge teadmine – elu ise ongi kunstiteos. Aja jooksul tõmbame sellele aina uusi pintslitõmbeid, täiendame ja muudame. Ning kunstiteos saab valmis alles siis, kui ta päriselt valmis saab. Salvid ja raamatu kirjutamine on nagu üks elu mäng.

  • Minu tunnetus küllusest ja väärtusest

    Minu jaoks on küllus midagi palju enamat kui lihtsalt raha või vara. Küllus võib olla ka materiaalne – raha, asjad, võimalused ja heaolu –, kuid see ei ole enam päris küllus, kui seda hoitakse hirmus enda küljes kinni.

    Minu tunnetuses elab küllus ringluses.

    Kui midagi hoida ainult enda jaoks ja kinni, siis vool justkui peatub. Kui aga on lahkust, jagamist ja usaldust elu vastu, hakkab kõik liikuma. Küllus ei ole ainult see, mida omame, vaid ka see, kuidas lubame elul liikuda.

    Minu jaoks on küllus tegelikult kõik meie ümber ja ka meie sees.

    See on õhk, mida hingame.See on loodus, mis kasvab.

    See on inimesed, kohtumised ja võimalused.

    See on ka meie enda sees – meie hoolimises, loovuses ja oskuses märgata.

    Küllus tähendab ka oskust olla avatud nii vastu võtma kui ka andma. Vastu võtta võib raha, asju, kingitusi, abi või toetust – sama loomulikult nagu anda.

    See ei tähenda aga, et inimene peaks andma piirideta või olema naiivne. Küllus ei tähenda ka lollust. See ei tähenda, et peaks kõigile kõike andma või ennast ära kaotama. Pigem tähendab see avatud olekut elu voolule – võimalust anda ja vastu võtta ilma pideva arvestuse ja ootusteta.

    Kui aga mõte on pidevalt selles, et jagades kaotan midagi või et igast andmisest peab kuidagi kasu saama, siis ei ole see minu tunnetuses enam küllus. See kipub olema pigem varjatud ahnus – hirm kaotada ja soov siiski ainult juurde saada.

    Samas on minu jaoks oluline mitte ajada segamini küllust ja enese väärtustamist.

    Need on omavahel seotud, kuid ma kirjutan neist teadlikult eraldi, et tekiks rohkem selgust.

    Küllus on minu jaoks pigem teadvus ja elu ringlus.

    Enese väärtustamine tähendab aga midagi muud: mida ma tegelikult vajan, kuidas ma end hindan, kas ma märkan oma vajadusi, kas ma väljendan neid, kas ma oskan seada piire.

    Piiride seadmine võib tulla rahus või rahutult – see sõltub sageli meie sisemisest lapsest ja sellest, kui tervelt me teda kanname. See on juba omaette teema.

    Kui inimene on ennast päriselt vastu võtnud sellisena nagu ta on, siis ei pea ta enam teistele tõestama, et ta on piisav ega oma mõtteid õigustama.

    Siis saab inimene lihtsalt olla – kahe jalaga maa peal.

    Ja just sellises kohalolus saab ka küllus loomulikult voolata. Siis on küllus su juures just sellisel kujul ja sellises koguses, nagu sa seda oma elus päriselt vajad. 🌿

  • Hemorroidid

    Pärasoole ja vaagnapiirkond on seotud energia liikumise ja vabastamisega. Kui inimene hoiab endas tugevalt kinni – surub alla tundeid, vajadusi või elus toimuvat – võib energia selles piirkonnas muutuda justkui seisvaks või pingesse. Keha võib seda väljendada surve, põletiku või hemorroididena.

    Füüsilisel tasandil on hemorroididel muidugi oma põhjused (nt kõhukinnisus, pingutamine, rasedus, pikk istumine), kuid energeetilises vaates vaadatakse ka seda, kas inimene lubab energial ja tunnetel vabalt liikuda või hoiab midagi enda sees kinni.

    Kinnihoitud energia vabastamine algab enamasti teadlikust lõdvestumisest. Kui inimene peatub, hingab sügavalt ja lubab kehal pehmeneda, hakkab pinge vähenema. Väga oluline on ka tunnete lubamine – kui viha, kurbus või väsimus saavad lihtsalt olla ilma allasurumiseta, liigub energia edasi ega jää kehasse pidama.

    Abiks võivad olla ka kehalised viisid: rahulik liikumine, jalutamine, sügav hingamine, vaagnapiirkonna lõdvestamine või soe vann. Samuti aitab väljendamine – kirjutamine, rääkimine või looming –, sest see annab kinni hoitud energiale võimaluse liikuda.

    Sageli aitab ka lihtne sisemine hoiak:ma ei pea kõike kinni hoidma, ma võin lõdvestuda ja lasta elul liikuda.

    Kui keha saab signaali, et enam ei pea pidevalt pingutama ja kinni hoidma, hakkab ka energia kehas jälle vabamalt voolama.