Nagu musketärid

Abi vastuvõtmine ei ole alati lihtne, eriti kui oled harjunud kõigega ise hakkama saama. Kui oled elanud justkui natuke Pipi-laadset elu – teed, otsustad ja lahendad ise –, siis võib olla päris eriline tunne, kui keegi astub su ellu ja ütleb: „Nii, siin on mõned asjad, mis vajavad korrastamist,“ ning teebki need korda.

See on korraga harjumatu ja samas väga hea tunne. Mitte ainult sellepärast, et midagi saab tehtud, vaid sellepärast, et tekib tasakaal. Sa saad tänada – olgu see tasu või lihtsalt südamest tulev tänu.

Elu ongi ringlus. Me ei pea tegelikult keegi üksi hakkama saama, kuid vastutus oma elu eest jääb alati meie enda kätte. Küsimus on pigem selles, kas me oskame märgata seda liikumist enda ümber – millal on aeg ise anda ja millal on aeg vastu võtta.

Nagu musketäridel: üks kõigi ja kõik ühe eest.
Kui see tasakaal tekib, liigub elu palju kergemalt – andmises ja vastuvõtmises.