Päris

Päris huvitav on see hetk, kui midagi, mis kunagi oli suur unistus, tuleb täiesti ootamatult uuesti su ukse taha. Või isegi paremana. Ja siis sa seisad seal. Vaatad seda. Tunned korraks ära selle vana tunde enda sees… aga see ei haaku enam päriselt. Midagi on muutunud. Mitte see võimalus – vaid sina.

Sa naeratad rahulikult. Vaatad oma praegust elu ja tajud selgelt: see, mis mul on täna, on päriselt minu.

See ei ole enam unistus, mida taga ajada – see on elu, mida ma juba elan. Ja siis ütled aitäh… aga ei, sa ei vali enam midagi minevikust loodud kujutluse põhjal. Sa ei loo enam illusioone sellest, mis kunagi tundus õige. Sest sa näed – see oli selle aja sina. See oli vajalik, et jõuda siia.

Täna sa valid midagi muud. Sa valid selle, mis on päriselt. Sa valid selle, mis juba toimib. Sa valid oma elu just sellisena, nagu ta praegu on – mitte väiksemana, vaid hoopis täiuslikumana, kui ükski kunagine unistus oskas lubada.

Ja selles valikus on mingi sügav rahu. Ei ole enam vajadust tõestada, saavutada või tagasi minna. Ei ole ka tunnet, et midagi oleks puudu. On lihtsalt teadmine, et elu ei ole midagi, mida peab taga ajama – see on midagi, mis avaneb siis, kui sa oled valmis seda päriselt vastu võtma. Ja võib-olla kõige ilusam osa on see, et sa ei ütle „ei“ elule. Sa ütled „jah“ iseendale.