Vaatenurk

On alati neid, kes meid ei mõista.
Ja on ka neid, kes muretsevad meie pärast – sageli just need, kes on meile kõige lähedasemad.
Me ei soovi, et nad muretseksid.

Samas leiame end ka ise muretsemast – näiteks oma laste pärast. See on justkui inimlik ring.

Aga lõpuks jõuame ikka ühte kohta – aktsepteerimisse.
Lubada igal inimesel tunda oma tundeid.
Lubada igal inimesel elada oma kogemust.

Me ei saa kellegi eest elada tema elu, nagu ka keegi teine ei saa elada meie oma.
Ja võib-olla seisnebki küpsus selles, et õpime elama oma elu väärikalt ja teadlikult.
Ilma vajaduseta kõigile meeldida või kõiki veenda.

Siis ei ärrita ka teiste arvamused enam nii palju.
Sest mõistame, et need on lihtsalt nende kogemused, nende lood, nende vaatenurk.
Me võime neid kuulata.
Aga me ei pea neid endasse võtma, kui me ise seda ei vali.