jaan. 07
Kui juhe on koos ja ärevus võtab võimust, siis ainus, mida teha saab, on aeglustada ja tulla hetkesse. Kõik muu sünnib juba sealt. Kiirustades on justkui sõnapaar „läks endast välja“ – inimese hing lahkub kehast ja peab alles tagasi jõudma. Aeglustades lubame hingel taas kehasse tulla.
jaan. 01
Ma olen märganud, et inimeses avalduvad erinevad viisid maailmas olemiseks ja vastutuse kandmiseks. Need ei ole rollid, mida me teadlikult valime, vaid mustrid, kuhu me elu jooksul korduvalt satume.
Üks neist on kontrollija ja õpetaja roll. Siin võetakse vastutus maailma, teiste ja protsesside eest ning soovitakse juhtida, parandada ja suunata. Kui see roll jääb tasakaalustamata, nihkub kogu tähelepanu väljapoole ja isiklik elu hakkab hääbuma. Õpetamine muutub tegemiseks, mitte olemiseks. Ununeb loomulik õppeprotsess teise inimese sees ning kaob küsimus, miks üldse õpetatakse ja kas see roll tegelikult kannab.
Teine muster on igavese õppija roll. Siin otsitakse tõde, kinnitust ja suunda väljastpoolt. Õpitakse, kogutakse teadmisi ja järgnetakse õpetajatele, kuid vastutus enda sees jääb võtmata. Õppimine ei kehastu eluks, vaid jääb ringiks, kus alati on veel keegi, kes teab paremini.
Nende kahe äärmuse vahel on tasakaalu tee, sest siin ei saa peituda ei kontrolli ega vastutuse vältimise taha. Sageli avaldub tasakaal seguna: tööelus õpetaja ja kandja, eraelus õppija; või vastupidi. Tasakaal ei tähenda püsivat keskpunkti, vaid teadlikkust liikumisest. Murdumise koht võib tekkida seal, kus õpetaja rollis nihkub fookus märkamatult õpetamiselt võimu omamisele. Siis ei kanna roll enam elu, vaid identiteeti. Teadmine ei ava, vaid kinnistab hierarhiat. Õpilane ei kasva iseseisvaks, vaid kohaneb või allub. Tasakaal sünnib siis, kui vastutus tuuakse tagasi enda sisse. Kui õpetamine muutub ruumi hoidmiseks, mitte juhtimiseks, ja õppimine julguseks seista iseenda sees. Seal kaob vajadus võimu järele ja asemele tuleb elav kohalolu – koht, kus õpetaja ja õppija ei vastandu, vaid vahetuvad loomulikult elu enda rütmis.
jaan. 01
Kõik juba on.
Küllus tähendab kõike ja mitte midagi.
Kõik on juba praegu juba külluses – mitte seepärast, et kõike oleks lõputult, vaid seepärast, et elu toimub praeguses hetkes. Kui tähelepanu on siin, hakkame märkama, kuidas elu kannab vaikselt ja järjepidevalt, ilma sundimata.
Hetkes elamine ongi küllus. Mitte tulevik, mitte pidev arvestamine, mitte muretsemine selle pärast, kas piisab. Kui fookus on ainult sellel, mis peab veel tulema, kui pilk on kogu aeg suunatud puudujäägile ja hirmule, siis küllust ei kogeta – mitte seetõttu, et seda pole, vaid seetõttu, et tähelepanu on mujal.
Siis nähakse vaid seda, mida ei ole. Ja ükskõik kui palju parasjagu olemas on, tundub sellest alati vähe. Küllus ei ole sihtpunkt, kuhu kunagi jõutakse. Küllus on seisund, mis on märgatav praegu. Kõik juba on.
Küllusteadlikkust soovides
KeskTee
dets. 31
Eeterlikud õlid on taimedest pärit looduslikud ained, mis saadakse enamasti aurudestillatsiooni või tsitruseliste puhul külmpressimise teel. Need ei ole lihtsalt lõhnad, vaid väga kontsentreeritud taimeühendid, mis kannavad endas taime loomulikku keemilist koostist.
Eeterlike õlide ümber liigub palju erinevat infot ja ka hirme. See on mõistetav, sest turul leidub tooteid, mida nimetatakse eeterlikeks õlideks, kuid mis tegelikult ei ole puhtad – need võivad olla lahjendatud, sünteetiliste lõhnaainetega segatud või puuduliku päritoluga.
Sellised kogemused võivad jätta mulje, et kõik eeterlikud õlid on kahjulikud, kuid see ei ole tervikpilt.
Oluline vahe seisneb kvaliteedis ja läbipaistvuses. Puhas eeterlik õli on selgelt määratletud: teada on taimenimi, kasutatud taimeosa, päritolumaa ning keemiline koostis. Paljud kvaliteetsed tootjad teevad laborianalüüse, et kinnitada õli puhtust ja koostist. See annab kindluse, et tegemist on päris eeterliku õliga, mitte aroomiõliga.
Eeterlikud õlid ei ole imeravimid ega ka ohtlikud iseenesest. Need on tugevad looduslikud ained, mis vajavad teadlikku ja mõõdukat kasutamist. Õige lahjendamine, sobiv kasutusviis ja inimese enda tundlikkuse arvestamine on alati olulised.
Samuti on täiesti loomulik, et eeterlikud õlid ei kõneta kõiki. Igaühel on õigus valida, mis talle sobib ja mis mitte. Teadlikkus ja austus nii looduse kui ka enda piiride suhtes on siin kõige olulisemad.
Kokkuvõttes ei ole küsimus selles, kas eeterlikud õlid on head või halvad. Küsimus on selles, millised õlid, millisest allikast ja millisel eesmärgil.
dets. 30
Päästmine tekib sageli tundest, et midagi on valesti: olukord, inimene või elu ise. Päästmisel on sageli varjatud ootus – et pingutus tooks kunagi midagi vastu, kas tänu, vastuteene või lootuse, et keegi päästab kunagi ka mind. Sellisel viisil tegutsedes annab päästja tihti ära oma energiat, vahel rohkem, kui tal tegelikult on. Lisaks võib päästmisega kaasneda energia, mis ei ole puhas – sinna segunevad hirm, kohustus, süütunne või ootus.
Abistamine seevastu sünnib selgusest ja valikust.
Midagi ei ole tingimata katki. Keegi ei ole „parandamist vajav“.
On lihtsalt hetk, kus on võimalik toetada, jagada või olla olemas – ilma hinnanguta ja ilma ootusteta. Abistades ei anta ennast ära ega minda üle oma piiride. Energia, mis liigub, on kerge ja rõõmust kantud.
Seepärast on oluline enne tegutsemist endalt küsida:
Miks ma seda teen?
Kas see tuleb küllusest või puudusest?
Kas ma aitan vabalt või loodan alateadlikult midagi vastu saada?
Kui tegu sünnib teadlikult ja puhtast kohast, ei võta see midagi ära.
Kui tegu sünnib päästmise vajadusest, võib see pikemas plaanis kurnata – isegi siis, kui kavatsus on hea.
See ei ole hinnang, vaid teadmine.
Ja teadmine annab võimaluse valida.
dets. 30
Inimesed muutuvad mõnikord eraklikumaks.
Esmapilgul võib see näida hirmuna elu või välise maailma ees.
Ja vahel ongi alguses seal hirm – hirm eksida, hirm kuulata ennast, hirm, et teised teavad paremini.
Aga eriti tundlike inimeste puhul ei ole see põgenemine.
See on taandumine selleks, et tajuda puhtamalt.
Väline maailm on täis müra – arvamusi, ootusi, nõuandeid, hinnanguid.
Kui inimene on avatud ja tundlik, hakkab see müra segama sisemist tunnetust.
Siis tekib loomulik vajadus vaikuse järele, mitte selleks, et elu eitada,
vaid selleks, et kuulda ennast ilma segajateta.
Alguses võib tekkida kahtlus:
Äkki ma eitan elu?
Äkki teised teavad paremini?
Tegelikult juhtub vastupidine.
Teised inimesed ei ole siis õpetajad ega otsustajad,
vaid peeglid.
Nad küsivad – teadlikult või alateadlikult:
Kas sa oled nüüd otsustanud?
Kas sa usaldad ennast?
Kas sa oled valmis vastutama oma elu eest?
See eraldumise faas on enesega kohtumine.
Seal sünnib selgus, mida ma vajan, millist elu ma tahan elada
ja millisel viisil ma saan selles vastutuse võtta.
Kui see protsess saab läbi – või vähemalt piisavalt küpseks –,
ei ole enam vajadust end sulgeda.
Tekib uus võimekus olla teistega.
Mitte kohanemise kaudu.
Mitte enese kaotamise kaudu.
Vaid seestpoolt tuleva kindluse ja rahu kaudu.
Siis ei sega väline enam sisemist.
Ja inimene saab olla maailmas kohal,
jäädes samal ajal iseendaks.
See ei ole eemaldumine elust.
See on sisseastumine oma ellu.
Sul on võimalus leida kontakti alt koordinaadid, kui soovid toetada mu loomise teekonda, neutraalsuses.
dets. 29
Kallis, sa oled piisav.
Iga kord enne, kui hakkad tegutsema, hinga sügavalt kolm korda sisse ja välja ning alles siis otsusta. Mitte selleks, et end parandada, vaid selleks, et end kuulda. Sa oled piisav mitte täna ega homme, vaid juba praegu. Sa ei pea võitlema ega pingutama, et oma piisavust välja teenida. Sa ei pea tõestama, vastu pidama ega olema rohkem, kui sa juba oled.
Sa ei pea kellelegi midagi rohkem tegema, kui sa juba teed. Piisab täpselt nii palju, et sa tunned end ka ise hoituna ja see ei muutu raskuseks. Kui see, mida sa teed, hakkab tunduma raske, on see kutse peatuda ja küsida endalt, kas sa päriselt pead seda tegema või saab ka teisiti.
Enese hoidmine ei ole allaandmine ega isekus, vaid ausus enda suhtes. Hoia end. Sa oled armastatud nii või naa, ka siis, kui sa seda ei tunne või ei näe. Ja kui sa täna ei suuda seda uskuda, siis lihtsalt tea seda. Ma luban sulle, et hetkest, kui sa otsustad „jah, ma olen hoitud“, hakkad sa seda ka märkama.
Kallistan. 🤍
dets. 28
Kui inimesed tulevad pühadel kokku, siis sügaval sees soovime me läbi saada, olla mõistetud ja tunda end hoituna.
Koosolemine ei too kaasa paraku ainult rõõmu ja naeru ta toob nähtavale ka vanad tunded, need, millele kunagi ei osatud reageerida või mida ei olnud turvaline välja öelda. Sageli ei tule esimesena sõnad, vaid tunne….pingutus, klomp, seletamatu rahutus.
Seda ei pea kohe parandama ega lahendama. Piisab, kui märgata ja lubada. Kui pidustustega kaasneb alkohol, võib allasurutud tunnetel pidur kiiremini pealt maha tulla. See ei tee tunnetest tõe ega vale, vaid muudab nad lihtsalt nähtavamaks. Kui me lubame tunnetel läbi tulla, võtmata neid kui viga, vaid kui teekonna osa. Tunded liiguvad, kui neid ei takistata. Ja sageli hakkavad asjad lahenema iseenesest, kui me ei võitle ega hoia kinni.
Teine inimene ei ole vastane. Ta on oma loo, oma võimete ja oma hetke sees. Me ei saa eeldada, et ta oleks seal, kus meie oleme. Kui seda siiski otsustad teha, teed sa vaid liiga eelkõige iseendale. Oluline on meeles pidada, et tunne, mis meis esile tõuseb, ei ole tõde ise, vaid hetkeline signaal. Ja lugu, mida me meenutame, on mälupilt – üks tükk puslest, mitte kogu pilt.
Kergust ja rahu soovides.
dets. 28
Me räägime tegelikult alati ühest ja samast mustrist – ohver, päästja ja agressor. Ühest ja samast kolmnurgast, mis lihtsalt vahetab rolle.
Oluline on mõista, et inimene ei ole ainult üks roll.
Ta võib olla ühes olukorras ohver, teises päästja ja kolmandas agressor.
Roll ei kirjelda inimest, vaid tema teadvuse taset konkreetses hetkes.
Tervislik täiskasvanu, kes võtab vastutuse, ei ela püsivalt üheski neist rollidest.
Ta märkab mustrit ja astub sellest välja.
Ohver tunneb, et temaga juhtub elu.
Ta ootab, et keegi päästaks, olukorrad muutuksid või keegi teine vastutaks.
Tema jõud on ära antud.
Agressor võtab jõu jõuga.
Ta süüdistab, ründab, kontrollib.
Sageli on selle all peidus lahendamata ohvritunne ja hirm kaotada kontroll.
Päästja on kõige salakavalam roll.
Ta aitab, toetab, lahendab ja kannab.
Väliselt näib see hoolimise ja armastusena,
kuid sügaval sees ootab päästja, et keegi lõpuks päästaks tema.
Päästjat aga ei päästeta kunagi.
Mitte keegi ei suuda vaadata päästja pähe nii täielikult,
et täita tema tegelikud vajadused.
Ja ühel hetkel saab päästja aru tõest:
ta ei vaja päästmist.
Ta vajab oma vajaduste märkamist.
Kui päästja hakkab küsima:
Kas ma tahan seda päriselt teha?
Mida mina vajan?
Kas see on minu vastutus?
siis roll laguneb.
Ja koos sellega tuleb rahu.
Kolmnurgast väljumine ei käi võitluse ega süüdistamise kaudu.
See käib teadlikkuse kaudu.
Seepärast on kõige olulisem küsimus alati iseendale:
kes ma olen selles olukorras praegu?
Ja millise väikese valikuga saan ma astuda vastutusse tagasi?
Just siin lõpeb rollimäng.
Just siin algab küpsus.
Ja just siin lõpeb maatriksi automaatne kordus.
Kui minu lood sind kõnetavad ja toetavad,
on sul soovi korral võimalus toetada mu lugude kirjutamist tänupanusega.
Anni talu OÜ
EE887700771011865657
Selgitus: toetus
