🌿 Lugu: Inimesed kui taimed 🌿

Kui liigume uude paika – olgu see kodu, kool, töö või kogukond – on meis sageli suur unistus ja entusiasm: leida oma koht, jagada dialoogi, luua soojust ja teha ühiselt midagi tähenduslikku. See igatsus on inimlik ja kaunis – ta näitab meie loomulikku vajadust kuuluda.

Alguses paneme kogu hinge sisse – toome valgust, loome dialoogi, anname soojust. Kuid vahel juhtub, et vastukaja ei tule. Ootus jääb täitmata, ja entusiasm, mis tundus kingitus, võib mõnes kohas isegi liig tunduda. Tekib vaikus või külmus, mille sees meie valgus ei saa peegelduda.

See ei tähenda, et valgus meis kustuks. Vastupidi – ta on olemas. Lihtsalt mitte igas pinnases ei saa ta kasvada. Mõnes kohas hakkame paratamatult kokku tõmbuma, mitte halvast tahtest, vaid selleks, et hoida oma sisemist väge.

Samas võib teine inimene astuda samasse paika ja leida, et just seal saab ta toimida. Ka temal pole lihtne, kuid tema valgus peegeldub selles pinnases, sest tema kasvuvajadus ja mustrid sobivad selle keskkonnaga.

Nii ongi inimesed nagu taimed:

Üks vajab liivast pinnast ja päikest, et kasvada.

Teine vajab varju ja niiskust, et õitseda.

Kolmas vajab rammusat mulda ja rohket hoolt.

Kõik taimed on õiged ja ilusad, aga nad ei saa samades tingimustes ühtemoodi kasvada. Sama on inimestega – see, mis ühele sobib, ei pruugi teisele sobida.

Vahel võime jääda endas vigu otsima lõpmatuseni – kuni katki läheme. Vigu leiab alati, kui neid otsida. Aga tegelikult on meis kõike ja me vajame pigem hoolt kui lõputut kriitikat. Hästi hoitud taim ei räägi oma vigadest – ta lihtsalt kasvab ja õitseb.

Tomat võib roosipõõsas tunduda kohatuna, peaaegu “veana.” Aga kasvuhoones on ta suur vägi ja küllus. Sama on roosiga – tema ei saa kasvuhoones õitseda, aga päikese käes saab temast ilu. Kumbki pole vale, kumbki pole vigane – nad lihtsalt vajavad erinevaid tingimusi.

Ja ometi – ka ebasoodne pinnas võib olla tohutult vajalik kasvulava. Kui taim või inimene, kes on harjunud särama väljapoole, ei saa seda teha, pöördub valgus sissepoole. See on hetk, mil toimub puhastumine, juurte tugevdamine ja sisemise väe avastamine. Just sellistes ebamugavustes sünnib tihti looming, mis ei tule väljast, vaid kerkib sügavast seest.

Nii ei ole ebasoodne keskkond ainult takistus. Ta on võimalus – olla korraks varjus, et koguda väge, avastada uusi tahke ja ühel hetkel puhkeda välja sootuks uuel kujul.

✨ Küsimus pole mitte selles, kas jääda või minna, vaid selles, kas koht toidab sinu valgust või sunnib sind hoopis oma juuri uurima. Mõlemal on väärtus. Me kõik oleme erinevad taimed, igaühel oma ülesanne ja vägi. Õigetes tingimustes saab igaüks meist õitseda – vahel aga kasvatab meid kõige rohkem just ebamugav pinnas. ✨