✨ Kõik on
Elu on hakanud mulle aina sagedamini tooma esile kihte minu sees, mida ma varem ei suutnud ega julgenud vaadata. Tunded, mis kerkivad – kadedus, kiuslikkus, ohvrimeelsus, isegi ahnus. Need on minus. Need ilmuvad ootamatult, mõnes olukorras, mõne pilgu või hääletooniga. Ja ma märkan neid. Aga täna ma tean: Need tunded ei ole tõde. Need ei defineeri mind. Need ei ole “mina”. Need lihtsalt tulevad läbi minu – nagu lained, mis ulatuvad kaugemale kui ainult see elu. Võib-olla vereliinist, lapsepõlvest, kollektiivsest valust. Ja see ongi okei. Ma ei pea enam neid alla suruma. Ma ei õigusta neid. Ma võtan nad vastu. Ilma võitluseta. Ilma süüdistuseta. Ilma hirmuta. Ma ei samastu nendega – ja just selle kaudu ma ei anna neile elujõudu. Kui ma neid näen ja aktsepteerin, ilma et nad mind juhiks, siis nad voolavad läbi ja hajuvad valgusse. See ongi vabadus: olla teadlik, aga mitte seotud.
💬 Ma näen ka hirmu oma tundeid jagada…Olen märganud, et mul on hirm oma tundeid jagada. Eriti neid, mis on ebamugavad, mis ei sobi kellegi ootustega või mis võivad tekitada konflikti.See hirm on sügav – nagu õpetus, mis on tulnud koos vereliiniga: “Ära ütle. Ära tunne liiga palju. Ära sega.” Aga ma valin siiski jagada. Ka siis, kui keha väriseb ja süda jookseb eest. Sest ma valin ennast. Ma valin tõe ja väe, isegi läbi ebamugavuse. Ma tean, et see oskus pole mu veres olnud kergelt saadaval. Meie vereliinid pole harjutanud ausat tundeväljendust – ja just seepärast see tundubki vahel raske. Aga ma harjutan. Iga kord, kui ma valin sõnastada, mitte vaikida, sünnib mu sees midagi uut. Iga kord läheb natuke kergemaks.
🌬️ Ja vahel, kui rapsin ja kiirustan…Tekib ärevus. Mitte kohe – see hiilib vaikselt. Kuni ühel hetkel tunnen, et hing ei mahu enam kehasse, et kõik liigub liiga kiiresti ja mina ei jõua järele.Ja ma märkan ka seda. Ma ei süüdista ennast. Ma vaatan sellele otsa. Sest ka see on osa minust, kes vajab tähelepanu, mitte veel rohkem tegemist. Ma ei pea end sundima rahusse. Ma luban endal vajuda tagasi, isegi kui aeg võtab aega.
☯ Kõik on – ja see kõik on osa tervikust.
Elu ei ole must ja valge. Ei ole ainult rõõmu ega ainult vaikust. Elu on Jin ja Jang – valgus ja vari, mis elavad koos. Ka minus. Ma ei vali enam ainult “ilusaid” osi endast. Ma ei vali ainult “head” ja “rahulikku”. Ma valin näha kõike – ja jääda iseendaks ka siis, kui see kõik minus liigub. Ma ei ole oma tunded. Aga ma ei eita neid ka. Ma märkan, aktsepteerin, ja valin ise, millest ma loon. See ongi minu vägi. See ongi minu tee.
💬 Mantra: Ma ei ole oma tunded. Ma märkan neid. Ma võtan vastu. Ma ei toida neid. Mina valin. Mina väljendan. Mina elan. Mina juhin.