Mõnikord arvad, et oled kohal. Usalduses. Et oled sellest vanast mustrist juba läbi.

Ja siis… tekib pinge. Kehasse hiilib rahutus. Mõte, kas ma olen piisav, kas keegi hindab negatiivselt, kas kõigile sobib. Kas peaks end veel selgitama. Või hoopis valmis olema – igaks juhuks – kaitseks….Ja alles siis tabad ära: ma surun, pingestan, mõtlen üle. Ma pingutan jälle, et olla “õige”. Et mitte haiget saada. Et mitte eksida. See ei tähenda, et usaldust pole. See tähendab, et kihte on rohkem.

Usaldus ei ole sünni vaid otsusest. See ei ole seisund, kuhu jääd ja kõik ongi klaar. Usalduse otsus peab elus järgi jõudma, usaldusega on kohtumine iga kord, kui elu puudutab mõnd vana närvi. Ja iga kord, kui märkad, et kellegi hinnang on äkitselt tähtis, on sul valik. Kas minna automaatselt kaitsesse või jääda hetkeks paigale ja öelda endale vaikselt: mul on turvaline ka siis, kui mind ei mõisteta.Seda ei pea parandama.

Ei pea endale ette heitma. Piisab märkamisest. Sest just seal – pinge sees –õpid usaldust päriselt. Mitte teoorias, vaid kehas.