Jakobi õpetustest

Kirjutasin natuke aega tagasi oma pea aasta kirjutatud raamatu “Jakobi õpetused” üsna valmis. Alguses oli see pigem mulle endale, sisemine teekond, mida püüdsin sõnadesse panna ilma suurema plaanita. Siis küsisin siin, kas keegi peale minu üldse sooviks seda lugeda, ja päris mitmed pöördusid mu poole, et see lugu võiks olla suurem kui ainult minu sees. Et see ei ole lihtsalt üks lugu, vaid kogemus, mis võib kedagi puudutada täpselt sel hetkel, kui seda on vaja.

Sain aru, et see ei ole ainult minu oma. See on see sama ärkamine, see raputus, see hetk, kus elu ei küsinud mult, kas oled valmis. Ja kui ma juba loon ja jagan, siis miks mitte päriselt. Ma ei tea, mis elu toob, aga ma tean, et see hetk on õige.

Võtsin vastu otsuse – teen ära. Lisasin need osad, mis tundsid, et tahavad veel sündida, ja võtsin ära selle, mis enam ei olnud nii olulised. Tekst on nüüd valmis. Varsti lasen heal inimesel veel seda kriitiliselt ka üle vaadata.
Ja huvitaval kombel tunnen soovi ka ise see raamat illustreerida.
Kui see loomelaine tuleb, siis lasen tal tulla, ei sunni ega suru, vaid vaatan, kuhu see viib.

Aitäh teile, kes te võtsite aja ja kirjutasite, kes olite ausad. Te aitasite mul näha, et see, mis minus sündis, ei ole ainult minu jaoks.