Seisund

„Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas taevasse“ ei räägi tegelikult rahast kui sellisest, vaid kiindumusest ja samastumisest.

Kui inimene on kinni oma varas, staatuses, kontrollis või selles, mida ta omab, siis tal on väga raske lasta lahti, usaldada ja lihtsalt olla. Mitte rikkus ei takista, vaid see, kui me arvame, et see on meie väärtus või turvatunne.

Raha ise ei ole probleem.

Probleem tekib siis, kui me sõltume sellest, kes me oleme läbi selle.

See lause kutsub pigem küsima:

kas ma hoian kinni või suudan ka lahti lasta?

kas ma olen see, kellel on, või see, kes on?

Sest “taevas” selles mõttes ei ole koht, kuhu jõutakse pärast, vaid seisund – kergus, vabadus, usaldus.

Ja sinna ei mahu see, mida me iga hinna eest kaasas tassime.