Baas

Baas meie teadvuses saab päriselt paika alles siis, kui hakkame elama iseenda järgi. Mitte selle järgi, mida teised arvavad, ootavad või heaks kiidavad, vaid selle järgi, mida meie ise näeme, tunneme ja vajame. Kui teeme valikuid selleks, et saada kinnitust väljast, jääme justkui pidevalt liikuvasse pinnasesse – kord oleme piisavad, kord mitte, kord sobime, kord mitte. See ei loo püsivust ega rahu.

Kui aga hakkame tegema seda, mis meie seest tuleb – mida me naudime, mis meid toetab ja kannab –, siis hakkab midagi paika minema. Tekib äratundmine: see olen mina. Ja sealt kujunebki see sisemine baas, millele saab toetuda.

Me ei pea enam tõestama.

Ei pea sobituma.

Ei pea ootama kinnitust.

Sest kui me ise näeme, tunneme ja lubame endal olla, siis see on juba piisav.

Ja just siis hakkab ka väline maailm peegeldama rohkem kooskõla. Mitte sellepärast, et me pingutaks või midagi tõestaks, vaid sellepärast, et me ei kõigu enam iseendas.

Teiste arvamus võib jääda, aga see ei juhi enam meid.

Me ei loo enam oma elu sellest, mida arvatakse.

Me loome sellest, kes me päriselt oleme.