Oleme üks, kuid igaüks omas

Meie taustsüsteemid on erinevad.
Meie lood on erinevad.
See, kust me tuleme ja mida oleme kogenud, kujundab selle, kuidas me maailma näeme, tunneme ja mõtestame. Ja just seetõttu on ka meie õppekohad ja ülesanded erinevad.

Aga isegi siis…
kui me tuleme justkui samast kohast,
oleme kasvanud sarnases keskkonnas
või kogenud pealtnäha samu asju –
ei tähenda see, et me elu samamoodi kogeme.

Igaüks tunneb läbi iseenda.
Läbi oma sisemaailma.
Läbi oma hetke valmisoleku.

See, mis ühe jaoks on kerge,
võib teise jaoks olla raske.
See, mis ühe jaoks on valu,
võib teise jaoks olla kergus.
Ja kumbki ei ole rohkem ega vähem õige.

Me ei saa me eeldada, et teine inimene mõistab, tunneb või reageerib täpselt nii nagu meie.
Ega ka seda, et ta peaks meiega samastuma.

Igaüks on oma teekonnal, ainus, keda meil on vaja päriselt vastu võtta, oleme meie ise.

Ja mitte ainult see kerge ja ilus osa,
vaid ka see, mis meis suhetes teistega üles tuleb. Teine inimene ei too meile midagi uut –
ta toob nähtavaks selle, mis on juba meis olemas ning mida me näha ei taha. Iga ärritus, iga haavumine, iga rõõm ja igatsus
on märguanne vaadata enda sisse.

Sest nii kaua, kui me püüame teist parandada,
väldime me iseenda päriselt nägemist.