Lubades

Elu toob meid ikka ja jälle olukordadesse, kus keegi meie kõrval tunneb tugevalt – rõõmu, kurbust, hirmu või viha. Laps, lähedane, sõber või ka võõras. Loomulikult puudutab see ka meid.

Meil tekib instinktiivne soov kas ära võtta, parandada või põgeneda. Kuid tõeline vägi peitub hoopis oskuses peatuda ja küsida endalt:👉 Kas see, mida ma praegu tunnen, on minu või teise oma? Kui õpid seda vahet tegema, avaneb midagi uut: Kui see on sinu tunne, saad end hoida – hingata, lubada, toetada ennast. Kui see on teise tunne, saad jätta selle talle – tema kogemus, tema tee. Sina ei pea seda ära võtma, vaid lihtsalt kohal olema. Ruum, mida hoiad, on turvaline ja pehme. Sa ei pea kandma teise raskust enda sees.

Piisab, kui seisad kõrval ja lubad:“Sul on õigus tunda, mina olen siin.”See on ruumi hoidmise kunst – teadlik kohalolu, mis ei kustuta ei sind ega teist, vaid lubab mõlemal olemas olla.

Hoides iseenda ja teise ruumi, sünnib kergus: sina ei kao ära ja teine saab kogeda oma tundeid turvaliselt. Nii kasvab usaldus, vabaneb armastus ja elu voolab taas omas rütmis.