Ära karda kolli

Meie elu on täis rolle, kohustusi ja muresid. Me kiirustame, pingutame ja vahel arvame, et just need kohustused määravadki ära, kes me oleme. Kui meis kerkib mõni tunne, mida ei taha kogeda, või käitume viisil, mida ei sooviks, siis usume, et see olengi mina.

Ometi pole see tõsi. See on vaid üks osa meist, mis vajab märkamist. See osa pole meie tervik, vaid hetkeline peegeldus, mis toob esile midagi, mida oleme ehk liiga kaua vältinud.

Põgenemise asemel vaatamine

Sageli tahame oma hirmude ja valude eest põgeneda. Püüame neid varjata, suruda sügavale pinnasesse ja loota, et need kaovad. Kuid mida rohkem põgeneme, seda suuremaks need paisuvad. Nad tunduvad hirmutavad, nagu koll, kes hiilib kusagil selja taga.

Aga kui peatume ja julgeme pöörata end ümber, juhtub midagi lihtsat ja imelist. Me avastame, et kolli ei ole. On vaid hirm. Mõte. Lugu, mille oleme ise loonud.

Kui maailm räägib raskusest

Praegu tundub, et igal pool räägitakse vaid sellest, kui raske on. Inimesed kordavad, kuidas kõik on halb, kuidas süsteem kukub kokku ja elu surub peale. Sellises väljas olles tundub tõesti, et koll on olemas.Kuid meis on alati valik. Võime öelda: jah, seni ma olen nii arvanud ja näinud seda. Aga nüüd otsustan, et elus on ka teisi värve. Ma annan neile võimaluse. Ma annan võimaluse iseendale. Ma valin märgata seda, mis mind toetab.

Ja see ei tähenda, et kõik eelnev kaoks. Vastupidi – ma märkan ka seda, mis on olnud. Ma ei peida seda, vaid aktsepteerin, et ka see on osa minust. Nii saab see rahus tajuda.

Leebus iseenda vastu

Kui hakkan lubama raskustel olla, lubama kehal valuda ja emotsioonidel pinnale tulla, sünnib midagi uut. Ma olen leebe oma tunde ja kehaga. Ma ei suru neid alla ega ütle, et neid ei tohiks olla. Ma lihtsalt olen koos nendega.

Ja ühel hetkel märkan, kuidas raskused hakkavad hajuma. Mõni kord tasapisi, mõni kord märkamatult – ühel hetkel avastan, et neid enam pole.See ongi tervenemine. Mitte teoorias, vaid päriselt.

See on minu teekond iseendani – nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.

Hirm muutub julguseksKui me vaatame otsa oma hirmule, hajub ta valgusesse. Hirmust saab kergus, raskusest saab selgus, ja julgus sünnib iseenesest. Nii tunneme, et tegelikult on kõik korras. Midagi ei ole nii hirmus, kui alguses paistis.

Me oleme võimsamad ja vabamad, kui endale tihti lubame uskuda. Meie sees on jõud, mis ei kao kuhugi – see lihtsalt ootab, et me ärkaksime ja lubaksime tal voolata.

Wake up

Ära karda, kallis. Ära karda kolli, keda arvad end selja taga kummitamas. Keera ümber. Vaata otsa. Näed – kolli polegi. On vaid sina. Sina ja su vabadus. Sina ja su valgus.

Ärka.

🌿✨—Kui vajad tuge, siis otsi see endale. Et algus oleks kergem, ei pea sa üksi hakkama saama.Vali endale sobiv tugi – ja üks neist võimalustest olen ka mina.

Kristi 💚