Aitamine

Olen märganud, et aitamisel on alati kaks suunda.

Kui aitan, sest see tegevus mulle endale meeldib – mulle on loomulik seda teha –, siis tunnen, et energia jääb minusse. Mul on pärast kergem olla, justkui olen saanud juurde, mitte ära andnud.

Kui aga aitan, sest tahan kedagi päästa või tõestada, et ma olen vajalik, siis tunnen, kuidas energia lahkub minust. Pärast on tühi tunne, jõud on otsas.

See vahe on selge: üks sünnib rõõmust ja soovist, teine hirmust ja kohustusest.

Ja ma tean, kumb aitab mind end tervena hoida.