Äkki sa ei ela oma elu – vaid mängid hästi etteantud mängu?

Me teeme nii, nagu on ette näidatud. Kiirustame, pingutame, väsime. Ütleme, et “ meil on praegu kiire”. Ja usume, et see ongi eduka elu märk.

Me elame mustris: pinguta → väsita end → siis lõdvestu.

Jooga. Meditatsioon. Tants. Vaikus. Justkui lõdvestus oleks preemia hästi ära kannatatud elu eest.

Aga äkki…see ei olegi elu loomulik rütm.

Samas ei tähenda lõdvestus seda, et inimene peaks kogu aeg lõdvestunud olema, rahulik, tasakaalus, ontlik.

Lõdvestus ei ole tunnete puudumine. See on oskus lubada tundeid. Lubada olla väsinud. Lubada olla ärritunud. Lubada olla kurb, segaduses, rõõmus, mittetäiuslik. Ja mitte neid seisundeid kinni mätsida, selleks et endale või teistele tubli, tugev või edukas näida.

Tõeline lõdvestus ei tule siis, kui ebamugav tunne kaob, vaid siis, kui sa ei hakka sellega võitlema. Äkki oleme sattunud mängu keerisesse, kus ka „rahulikkus“ on muutunud rolliks, mida peab hästi esitama.

Aga lõdvestus ei ole poos. See on ausus iseenda suhtes. See on oskus olla kohal ka siis, kui on raske. Hingata ja võtta vastu elu ka siis, kui sees on pinged. Ja lubada endal olla päris —mitte parandatud.

Ja paradoks on see, et inimene, kes lubab endal olla päris, ei muutu nõrgaks. Ta muutub tervikuks. Ta ei tee rohkem või teeb, kuid mitte tõestades. Ta ei tõesta rohkem. Ta lihtsalt on.

Ärkamine ei ole mäss.See on küsimuste küsimine iseendalt: kas ma elan rolli või elan tõtt?

Sest kui sa näed mängu, ei pea sa enam kõiki reegleid järgima. Ja võib-olla ei ole elu ülesanne ära elada ja siis puhata. Võib-olla on elu ülesanne elada nii,et ka ebamugavates hetkedes on lubatud hingata.

✨🌟✨