Sa ei pea midagi vägisi muutma. Piisab, kui lubad endal tunda ja lased raskusel läbi liikuda. Kui võtad seda kui puhastusprotsessi – tänuga – ja lihtsalt jälgid, kuidas elu hakkab muutuma.

Ikka lööb vahel sisse kahtlus. Keegi meist ei ole valmis ega “kohal”. Me kõik oleme teel. Ja võib-olla just selles peitubki elu mõte – kogeda, märgata ja kasvada. Kuid kindel on see, me kõik soovime elu nautida ja kogeda rohkem õnne kui midagi muud.

Mina jagan oma õpitud kogemusi ja võtteid.

Ja annan sulle võimaluse oma elu osas ise kaasa rääkida, luua, valida ja liikuda lähemale iseendale.

⸻
Siin on mõned võimalused:

✨ Teadliku elu loomine – häälestamine ja ennast tõstvate kaartide loomine Haapsalus. Osalus: 15 €

See on ruum, kus sa tuled tagasi iseenda juurde.
Häälestame end läbi kohalolu, vaatame, mis sinu sees toimub ja loome sinu enda tõest sündinud toetavad kaardid, mida saad igapäevaselt kasutada.

👉 https://facebook.com/events/s/teadlik-elu-loomine/1254125352960086/

⸻

✨ Kesktee hoitud ruum (naistering) FB suletud grupis. Kuutasu: 25 €

Ruum, kus saad olla hoitud, märgatud ja toetatud oma teekonnal. Ruum, kus jagan pikemalt ja sügavamalt oma taipamisi, videosid, materjale.

💛 Esimesele 22 liitujale kingituseks minu raamat “Lihtsus – minu kuldne tee” (valikus paberkandjal või PDF). Raamat, kus jagan oma teekonda tagasi lihtsusesse – läbi taimedega loomise.

Sina kirjuta mulle, et soovid liituda, mina jagan sulle ligipääsu.

⸻

Oma valikust anna mulle teada Messengeris või e-mailil: info@kesktee.ee 💛

Kristi

Aasta alguses lõin KeskTee hoitud ruumi. Täna tunnen, et olen valmis vastu võtma oma sisemise kutsumuse ning seda ruumi hoidma. See on naistering, kus jagan sügavamaid taipamisi – nii kirjalikult kui ka videotes. Aja jooksul, kui ruum küpseb, toimuvad ka live kohtumised.

See on koht, kus saad tulla tagasi iseenda juurde. Vaikselt, omas tempos, hoitult

Kuutasu on 25 €.

Kui tunned, et see ruum kõnetab sind, kirjuta mulle ja saadan Sulle ligipääsu.

Kui aga hakkame tegema seda, mis meie seest tuleb – mida me naudime, mis meid toetab ja kannab –, siis hakkab midagi paika minema. Tekib äratundmine: see olen mina. Ja sealt kujunebki see sisemine baas, millele saab toetuda.

Me ei pea enam tõestama.

Ei pea sobituma.

Ei pea ootama kinnitust.

Sest kui me ise näeme, tunneme ja lubame endal olla, siis see on juba piisav.

Ja just siis hakkab ka väline maailm peegeldama rohkem kooskõla. Mitte sellepärast, et me pingutaks või midagi tõestaks, vaid sellepärast, et me ei kõigu enam iseendas.

Teiste arvamus võib jääda, aga see ei juhi enam meid.

Me ei loo enam oma elu sellest, mida arvatakse.

Me loome sellest, kes me päriselt oleme.

See, kuidas ma end näen, mida ma enda kohta usun ja millist tunnet ma endas kannan, peegeldub ka teistesse. Kui ma arvan, et mind hinnatakse, siis hakkan seda igalt poolt nägema. Kui ma tunnen, et ma ei ole piisav, siis loen seda välja ka teiste pilkudest ja sõnadest, isegi kui seda seal otseselt ei ole.

Me projitseerime.

Ja siis usume, et see on päris.

Tegelikult ei ole asi alati teistes, vaid selles, mida me ise enda seest välja kanname. Me loome oma sisemise tunde põhjal loo ja paneme selle teistele külge.

Ja kui see koht meie sees muutub, muutub ka see, mida me teistes näeme.

Seega küsimus ei ole ainult:

mida teised minust arvavad?

Vaid hoopis:

mida ma ise enda kohta usun ja teistele peale kannan?

Sest tihti elame me mitte teiste mõtetes, vaid enda loodud peegeldustes.

Kui hirm ei lase mul elada ega edasi liikuda, siis ma jään korraks seisma ja vaatan talle otsa, ma ei jookse enam ära ega suru seda alla, vaid küsin endalt mis on see kõige hullem, mida ma kardan, ja siis ma luban endal seda päriselt tunda, kujutan selle olukorra ette ja lasen sellel tundel tulla kehasse, ma ei võitle sellega ega püüa seda kohe ära lahendada, ma lihtsalt olen selles ja märkan, kuidas see tunne liigub, ta ei jää igavesti, ta läheb läbi, ja koos sellega kaob ka see haare, millega hirm mind kinni hoidis, sest ma ei põgene enam selle eest, ma olen selle juba läbi tundnud, ja justkui polegi enam vaja, et elu tooks mulle sama kogemuse päriselt ette, sest ma olen selle enda sees juba läbi käinud, ja siis ma saan jälle hingata ja liikuda, mitte ilma hirmuta, vaid koos teadmisega, et ma saan ka sellest läbi

Oot mida ma taga ajan…..vaikus ….. ja selles vaikuses on justkui füüsiline kohalejõudmine kehasse, ei pea enam otsima, ma ei pea tõestama, ma ei pea kuhugi jõudma, minu ülesanne ei ole enam taga ajada, minu ülesanne on märgata, olla, öelda jah, tänan, võtan vastu ja nautida, lihtsalt nii lihtne ongi.

Ja just ennem mitte kaua aega tagasi tuli üles ka muud….kahtlus, hirm, segadus, justkui küsimas: oled sa kindel ja ma märkan ka seda, ma märkan, kuidas need tekivad, kuidas nad liiguvad minus ja õnneks võrreldes varasema eluga ma näen neid, kuid nii, et need ei ole takistused, need on varjukoridorid….kohad, kust ma lihtsalt lähen läbi, mitte kuhu ma jään, need on kunagi olnud mu kaitse, mu eelkäijate kaitse, hoidnud mind aga ma märkan, et nad ei pea enam mind juhtima, nad justkui püüavad hoida mind vanas mitte pahatahtlikult vaid nad ei tea muud viisi ja mina märkan, ma ei võitle, ma ei lükka eemale, ma ei lähe kaasa, ma lihtsalt märkan ja ütlen vaikselt: ma näen sind ja juba see märkamine loob ruumi, ma ei pea sinuga kaasa minema ja ma liigun edasi lihtsait märgates, kus ma juba märkan ja tean, et kõik on olemas….

Ma olen hoitud, elu kannab, kõik tuleb minuni õigel ajal ja ma märkan seda ja nii ma olen, ütlen jah, tänan, võtan vastu ja naudin.

Jagan oma lugemist:

Meie mõtted ja tunded ei ole lihtsalt mööduvad seisundid – need kujundavad meie kogemust ja elu suunda.

Negatiivsed, kartlikud ja ebakindlad tunded tõmbavad sageli meie ellu kogemusi, mida me tegelikult vältida sooviksime. Mitte sellepärast, et me neid teadlikult valiksime, vaid seetõttu, et see on energia, mida me endas kanname.

Kui aga meie sisemine seisund on positiivne, ootav, rahulolev ja juba ette rõõmu tundev, hakkavad meie ellu ilmuma inimesed, olukorrad ja sündmused, mis selle tundega kooskõlas on.
Siiski ei piisa ainult pinnapealsest positiivsest mõtlemisest.

Tõeline muutus sünnib siis, kui me oleme valmis sügavamalt märkama – oma uskumusi, hirme ja sisemisi mustreid. Alles siis hakkavad meid piiravad seisukohad vaikselt hajuma ning meie ellu tekib rohkem ruumi.
Ruumi sellele, mis on loomulik: õnn, rahu, rõõm ja armastus.

Loov visualiseerimine ei ole ainult kujutlemine.
See on teadlik loomine. Alguses võib see olla lihtne harjutus. Võtta hetk iseendale. Istuda või heita pikali vaikuses. Lõdvestada keha ja hingata sügavalt. Seejärel tuua oma teadvusse midagi, mida soovid kogeda – olukord, tunne, sündmus või muutus. Kujutleda seda nii, nagu see oleks juba osa sinu elust. Näha detaile, kogeda emotsiooni, tunnetada seda pärisena.

Oluline ei ole ainult pilt, vaid tunne. Visualiseerimine toimib kõige paremini siis, kui see on meeldiv ja loomulik kogemus. Nagu lapse unistus – kerge, avatud ja kahtluseta. Seda võib toetada ka sõnadega – positiivsete kinnitustega, mis aitavad suunata mõtteid ja tähelepanu.

Näiteks:
“Ma loon oma ellu rahu ja selgust.”
“Ma olen avatud headele kogemustele.”
Harjutuse lõpus on oluline lasta lahti – usaldada, et kõik toimub õigel viisil ja õigel ajal, kõigi osapoolte hüvanguks.
Kui tekivad kahtlused või vastuolulised tunded, ei ole vaja nendega võidelda. Piisab nende märkamisest ja edasi liikumisest.
Fookus jääb sellele, mida soovid kogeda.

Aja jooksul muutub see praktika millekski enamaks kui harjutus.
See saab osaks mõtlemisest.
Osaks teadlikkusest.
Osaks elamisest.
Ja siis hakkad märkama midagi olulist:
sa ei oota enam, et elu juhtuks sinuga.
Sa osaled selles.
Sa lood seda.

Iga mõte, iga tunne, iga kujutlus muutub väikseks seemneks, millest kasvab kogemus.
Ja samm-sammult hakkab sinu elu kujunema selliseks, mida sa oled valmis endas ette kujutama ja vastu võtma.

Oluline on regulaarsus, mitte surumine. Nautimist oma teekonnal!

Enda hääl tundub turvalisem. Seda on lihtsam kuulata. Sest ma saan seda ise kontrollida ja suunata.

Teise kaudu tulles…seal on tundmatus. Ja ebamugavus.

Aga tegelikult –me ei olegi nii väga erinevad. Me oleme kõik ühes kasvamises. Õppimas, kogemas, eksimas, märkamas.

See, mida näed teises, elab ka sinus. Ja see, mis sinus kaitseb, on lihtsalt tahtnud sind hoida. Kui seda märgata ilma võitlemata, siis muutub kogu protsess…natuke kergemaks. Ja isegi võib pakkuda nö iroonilist nalja elu ning enda üle.

Elu ei ole ainult tõsine teekond, selliste tahkude märkamine võib olla päris lõbus.

✨ Me oleme korraga õpetaja ja õppija. Peegel ja peegeldus. Ja tegelikult – üks.