Mõnikord märkame end keset vestlust või tegevust seletamas, miks me midagi teeme. Justkui oleks vaja kellelegi tõestada oma õigust olla ja tegutseda. Tegelikult on see õrn signaal, et meie eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem tähelepanu. Selles loos jagan oma värskeimat taipamist ja teekonda – kuidas näha, kust sellised tunded tegelikult alguse saavad, ja kuidas liikuda taas tagasi enda keskmesse. On hetki, mil peatun ja märkan, et olen hakanud end ja oma tegevusi selgitama. Justkui peaksin kellelegi tõestama, miks ma teen seda, mida teen. See on õrn, kuid kõnekas märk – et mu eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem hoidmist.Viimasel ajal olen tundnud, et vajan pausi. Mitte sellest, mida armastan, vaid hetkest, et näha…

Ma ei olnud seda enne näinud.Ma ei olnud isegi mõistnud, et mul on valik.Elu kulges läbi kohustuste, pingutuste, ootuste –ja kuskil taustal vilkus lootus,et kui ma piisavalt annan, teen, pingutan…küll siis tuleb ka õnn. Aga see ei tulnud. Ja nüüd, ühel hetkel, ilma erilise põhjuseta,ilma suure saavutuse või muutuseta,ma lihtsalt… sain aru. Ma ei olnud varem valinud õnnetunnet.Ma olin seda oodanud, tinginud, lükanud edasi,püüdnud end selle vääriliseks muuta. Aga nüüd — ma lihtsalt valisin.Vaikselt. Ilma pingutuseta.Justkui oleks see valgus olnud kogu aeg ukse taga,ootamas, et ma ukse avaks. Ja kui ma valisin,ei muutunud maailm,muutus minu sees midagi.Sügav ja vaikne jah-sõna elule. Õnn ei tähenda, et kõik on lihtne.Ei tähenda, et…

Elu on hakanud mulle aina sagedamini tooma esile kihte minu sees, mida ma varem ei suutnud ega julgenud vaadata. Tunded, mis kerkivad – kadedus, kiuslikkus, ohvrimeelsus, isegi ahnus. Need on minus. Need ilmuvad ootamatult, mõnes olukorras, mõne pilgu või hääletooniga. Ja ma märkan neid. Aga täna ma tean: Need tunded ei ole tõde. Need ei defineeri mind. Need ei ole “mina”. Need lihtsalt tulevad läbi minu – nagu lained, mis ulatuvad kaugemale kui ainult see elu. Võib-olla vereliinist, lapsepõlvest, kollektiivsest valust. Ja see ongi okei. Ma ei pea enam neid alla suruma. Ma ei õigusta neid. Ma võtan nad vastu. Ilma võitluseta. Ilma süüdistuseta. Ilma hirmuta. Ma ei samastu nendega…

Mõnikord ei teki hirm meis endis,vaid tuleb kellegi teise kaudu –selgeltnägijalt, tundjalt,uudistest, maailmamürast. See hiilib sisse tõe varjus,äratab ärevuse,surub südame kokku. Aga siis me mäletame:Tõde elab siin – meie südames.Tõeline teadmine on vaikne ja selge.See ei suru – see vabastab. Me vaatame hirmule otsa.Me ei põgene.Me ei hakka ka võitlema.Sest võitlus loob ikka võitlust.Võitlus ei too rahu – see toob rohkem võitlust. Me valime armastuse.Me valime usalduse.Me valime rahu,mis ei vaja tõestust ega õigustust. Me valime kohalolu,sest just praegu sünnib kõik.Mitte hirmus, vaid südames.Mitte läbi jõu, vaid läbi selguse. Ja kui üha enam meist valib täna armastuse,siis me loome homse ilma hirmuta.Ilma võitluseta.Südame juhatusel. Isegi kui tundub, et meil on…

Miks on oluline võtta iga päev vähemalt 1 järjestikune puhketund? 🌿 1. Sügavam taastumine vajab järjestikust aega Päris puhkus ei toimu katkestatud hetkede jooksul. Meie keha ja meel vajavad vähemalt 60 minutit järjest, et lülituda taastavale režiimile – see toetab närvisüsteemi, keskendumist ja sisemist tasakaalu. 🧭 2. Aeg ei pea olema fikseeritud – vaid teadlikult valitud See tund ei pea alati olema näiteks 12.00–13.00.Oluline on, et see toimuks iga päev orienteeruvalt samas vahemikus, näiteks kella 12–16 vahel, vastavalt pere ja elu rütmile. Peaasi, et leiad ühe järjestikuse tunni, mis on teadlikult valitud ja austatud. 👨‍👩‍👧‍👦 3. Sobib kõigile – lastele, täiskasvanutele, kogu perele See pole ainult “ema aeg” – see…

See, mida me päriselt soovime, see, mis meie hinge kutsub – see ongi su tee.Elu ei alga “kui kõik on valmis”, vaid siis, kui sina oled valmis ütlema:“Ma valin selle.” Ja siis… usaldad.Usaldad elu keerdkäike, juhuslikke hetki, vaikust, ootamatusi.Sa voolad kaasa ja elu küsib vahepeal sinult tasa:“Kas oled nüüd valmis?” Kui ei, siis sa kasvad veel. Kui jah, siis sa liigud.Mitte suurte hüpetega, vaid ühe pisikese sammu, ühe hingetõmbe, ühe valgussädeme kaupa.Ja see, mis tundus kauge unistus, saab tasapisi su elavaks olevikuks. Aga tea – see ei juhtu päris iseenesest.See vajab kohalolu. Pühendumist. Armastust.Elu ei kingi sulle valmis rada –aga ta kingib sulle kõik võimalused selle rajamiseks. ✨ Ole avatud…

Kui kergesti me anname hinnanguid.Üks pilk, üks hetk, ja juba on mõte valmis:„See on vale“, „See on imelik“, „Miks ta nii teeb?“Aga kui ausalt küsida –miks me tegelikult hinnanguid anname? Tihti on see kaitse.Et mitte iseendasse vaadata.Et mitte tunda valu, ebakindlust, kadedust või haavatavust.Et mitte näha, et see, mida me teises kritiseerime,elab ehk ka meis endis. Hinnang on nagu sein –aga see sein ei kaitse, vaid eraldab.Teistest. Ja lõpuks ka iseendast. Kui me astume sammu tagasi ja küsime:„Miks see minus midagi käivitab?“„Mida ma kardan?“„Mida ma tegelikult vajan?“Siis võib hinnang saada uueks teeks.Teeks teadlikkuse, mõistmise ja kasvu poole. Ja siis tuleb teine lõks: õigus.„Aga mul on ju õigus!“Ja võib-olla ongi.Aga kui…

💫 Elas kord naine, kelle käed lõhnasid alati millegi ehtsa järele – taimed, savi, lapse juuksed, kuivanud rohu lõhn. Tema silmad peegeldasid sügavust, mida sõnadesse oli raske panna, ja ta süda lõi alati natuke rohkem siis, kui ta sai luua. Ta kudus, keetis, kirjutas, puudutas. Ta andis. Ja andis veel. Tema looming sündis armastusest – mitte kunagi plaaniga kasu teenida, vaid kergendusest, et ta sai midagi ilusat maailmale kinkida. Inimesed tulid ja ütlesid:“See, mida sa teed, puudutab mu hinge. See aitab mul hingata.”Naine naeratas – see oli tema tasu. Ta tundis end täidetuna. Aga siis hakkas keegi pakkuma talle raha. Esialgu ta raputas pead:“Ei-ei, see pole selleks tehtud.”Aga raha tuli…