🌱Enese väärtustamine – märkamine ja vabastamine

Ma vaatan ausalt enda sisse. Ma märkan kohti, kus ma ennast ei väärtusta või vähendan. Ma märkan hetki, kus mu keha läheb raskeks, pingesse või väsib – need on märgid, et ma ei ole sel hetkel enda poolel.

Ma ei hinda ennast enam läbi puuduse. Ma ei mõõda oma väärtust läbi tegemise, tulemuste ega teiste arvamuse. Ma väärtustan ennast täielikult – igas oma rollis, igas hetkes.

Ma olen piisav. Ma olen terviklik. Ma olen väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ma olen. Mind väärtustatakse. Minu väärtust tuntakse ja märgatakse. Kui minus kerkib tunne, et ma ei ole piisav, siis ma tean – see ei ole tõde.

See on vana kandam, vana muster, mis on tulnud nähtavale, et ma saaksin seda märgata ja vabastada. Ma märkan seda. Ma tänan seda õppetundi. Ja ma ütlen: ma ei vaja seda enam. Ma lasen sellel minna. Kergusega. Rahuga.

Ja ma valin nüüd – enese väärtustamise igal tasandil. Mõttes. Tunnetes. Kehas. Tegudes. Ma olen enda poolel.

Alati.

🌅 Iga hommik on uus algus sellepärast, et sul on võimalus valida uuesti. Prindi või kirjuta see endale välja. Valida iseennast.

🌿 Peatu ja kuula ennast

Enne kui päev sind endaga kaasa viib, peatu korraks. Hinga. Küsi endalt ausalt: kuidas mul täna päriselt on? Mitte seda, kuidas “peaks” olema, vaid kuidas on. Sellest hetkest algab su päev.

☀️ Vali päeva tunne

Sa ei pea alustama tegemisest. Sa võid alustada tundest. Mis on see tunne, mida sa tahad täna kanda? Rahu. Kergus. Selgus. Usaldus. Kui sa valid tunde, hakkab päev ennast selle ümber looma.

🌸 Tee midagi enda jaoks

Ja siis tee midagi väikest, aga päriselt enda jaoks. Kõigepealt joo sooja vett. Siis võimalusel poole tunni pärast joo oma tee või kohv rahulikult. Mine korraks õue. Pane käsi südamele. Või võimle, raputa oma keha läbi või määri oma keha õliga ja tunne, et sa oled oma kehas kohal.

🔥 Vali vähesed, aga olulised asjad

Sa ei pea täna tegema kõike. Vali üks kuni kolm asja, mis päriselt loovad liikumise. Mis toidavad sind või seda, mida sa lood. Kui need on tehtud, on päev juba õnnestunud.

🌊 Luba päeval muutuda

Luba päeval olla elus. Sa ei pea jääma kinni hommikusse plaani. Kui energia muutub, muuda suunda. Kui väsid, puhka. Kui tekib voolamine, mine sellega kaasa.

💛 Tule päeva jooksul tagasi

Päeva keskel peatu korraks ja küsi: kas ma olen endaga ühenduses? Kas ma pingutan või ma voolan? Kui oled eemaldunud, tule lihtsalt tagasi.Ühe hingetõmbega.

🌙 Päeva lõpetamine

Õhtul, enne und, ära hinda ennast. Märka. Leia vähemalt üks asi, mis oli hea. Midagi, mis õnnestus. Midagi, mida sa tundsid. Ja ütle endale: täna piisas.

✨ Meeldetuletus

Sa ei vali end iga päev täiuslikult. Aga sa saad alati valida tulla tagasi. Ja sellest piisab, et su elu muutuks pehmemaks, selgemaks ja päriselt sinu omaks.

Päris huvitav on see hetk, kui midagi, mis kunagi oli suur unistus, tuleb täiesti ootamatult uuesti su ukse taha. Või isegi paremana. Ja siis sa seisad seal. Vaatad seda. Tunned korraks ära selle vana tunde enda sees… aga see ei haaku enam päriselt. Midagi on muutunud. Mitte see võimalus – vaid sina.

Sa naeratad rahulikult. Vaatad oma praegust elu ja tajud selgelt: see, mis mul on täna, on päriselt minu.

See ei ole enam unistus, mida taga ajada – see on elu, mida ma juba elan. Ja siis ütled aitäh… aga ei, sa ei vali enam midagi minevikust loodud kujutluse põhjal. Sa ei loo enam illusioone sellest, mis kunagi tundus õige. Sest sa näed – see oli selle aja sina. See oli vajalik, et jõuda siia.

Täna sa valid midagi muud. Sa valid selle, mis on päriselt. Sa valid selle, mis juba toimib. Sa valid oma elu just sellisena, nagu ta praegu on – mitte väiksemana, vaid hoopis täiuslikumana, kui ükski kunagine unistus oskas lubada.

Ja selles valikus on mingi sügav rahu. Ei ole enam vajadust tõestada, saavutada või tagasi minna. Ei ole ka tunnet, et midagi oleks puudu. On lihtsalt teadmine, et elu ei ole midagi, mida peab taga ajama – see on midagi, mis avaneb siis, kui sa oled valmis seda päriselt vastu võtma. Ja võib-olla kõige ilusam osa on see, et sa ei ütle „ei“ elule. Sa ütled „jah“ iseendale.

Kirjutasin natuke aega tagasi oma pea aasta kirjutatud raamatu “Jakobi õpetused” üsna valmis. Alguses oli see pigem mulle endale, sisemine teekond, mida püüdsin sõnadesse panna ilma suurema plaanita. Siis küsisin siin, kas keegi peale minu üldse sooviks seda lugeda, ja päris mitmed pöördusid mu poole, et see lugu võiks olla suurem kui ainult minu sees. Et see ei ole lihtsalt üks lugu, vaid kogemus, mis võib kedagi puudutada täpselt sel hetkel, kui seda on vaja.

Sain aru, et see ei ole ainult minu oma. See on see sama ärkamine, see raputus, see hetk, kus elu ei küsinud mult, kas oled valmis. Ja kui ma juba loon ja jagan, siis miks mitte päriselt. Ma ei tea, mis elu toob, aga ma tean, et see hetk on õige.

Võtsin vastu otsuse – teen ära. Lisasin need osad, mis tundsid, et tahavad veel sündida, ja võtsin ära selle, mis enam ei olnud nii olulised. Tekst on nüüd valmis. Varsti lasen heal inimesel veel seda kriitiliselt ka üle vaadata.
Ja huvitaval kombel tunnen soovi ka ise see raamat illustreerida.
Kui see loomelaine tuleb, siis lasen tal tulla, ei sunni ega suru, vaid vaatan, kuhu see viib.

Aitäh teile, kes te võtsite aja ja kirjutasite, kes olite ausad. Te aitasite mul näha, et see, mis minus sündis, ei ole ainult minu jaoks.

Huvitav, mulle on alati meeldinud, kui lilli kingitakse. Eks paljudele meeldib.

Aga ma olen märganud midagi – kui ma neid ei oota, ei vihja, ei mõtle sellele, vaid lihtsalt olen… siis on lilled mul laual.

Pidevalt. Need lihtsalt tulevad. Eile oli selline hetk. Laps palus mul poe ees oodata. Läks ise sisse ja tuli tagasi pakiga. Kodus tegin lahti – suur, pikk tumepunane roos. Mitte mingi tähtpäev. Lihtsalt …

Eelmine päev ennem roosi olid nartsissid, ennem seda päev kellukad. Näen, kuidas kaasa neid korjab, isegi siis kui tal endal ei ole lihtne.

Ja ma saan aru – asi ei ole lilledes. Asi on selles, et ma ei oota enam midagi. Ma ei küsi. Ma ei hoia kinni. Ma olen ja lasen olla.

Ja siis tekib teisel tunne, et ta tahab anda. Sest kui sa ei suru, siis teine saab ise tulla. Ja kui ta tuleb ise, siis see on päris.

Millal sina viimati tundsid, et tahaks kellelegi lilli viia?

Mitte sest peab. Mitte sest “oleks viisakas”. Vaid lihtsalt, et tekkis tunne🌿🌹

Miks me inimestena oleme kaitsepositsioonil, reageerimisel, eeldame lastelt vabandamist, samas täiskasvanutena on see pigem ülehinnatud sõna ning rohkem on ruumi kõigele muule?

Võimalik, et olin ka varem seal, kuid mingi aeg ma taipasin, miks, palju lihtsam on ju kohe vastutust võtta. Kui ma olen eksinud, siis ma ei pea end õigustama ega kaitsma. Ma ei pea looma pikka lugu. Ma võin lihtsalt öelda: jah, nii juhtus. Ja tegelikult ei juhtu sellest mitte midagi halba.

Palju ebamugavam on see, kui me läheme kaitsesse — ründame, peidame, tõmbume kokku. Miks? Kelle eest? Vahel tundub see nagu väike laps, kes püüab oma tehtut varjata. Aga me ei pea nii elama.

Me oleme siin kõik koos, samas supis. Me eksime, õpime, liigume. Koostöö ei sünni täiuslikkusest, vaid julgusest vaadata otsa ka ebamugavusele. Tunnistada. Olla kohal.

Ja kui me loobume konfliktipositsioonist — ei ründa ega kaitse — siis tihti konflikt hajubki. Ja kui teisel jääb paha tuju, siis olgu. See on tema oma.

Me saame hoida oma energiat, ilma et me sulgeksime oma südame. Me saame hoida teineteist.

Ja siis tekibki see koht, kus ei ole enam vaja oodata paremat aega, õigemat hetke või valmisolekut.

Sest millal veel, kui mitte praegu.

Olen elus kogenud parasjagu — nagu nii mõnigi meist. Üks, milles olen väga selgelt aru saanud, on see, et minus on suur tundlikkus. Ja minu ülesanne on õppida eristama — kas see, mida ma tunnen, on päriselt minu oma või kellegi teise tunne. Ning kui see ei ole minu, siis see ka tagasi anda.
Aga mida ma olen lapsest saati endalt küsinud — kust tuleb inimeste kurjus, viha, see kibedus ja sapp?
Ja tegelikult… me jäämegi seda otsima.
Aga sügaval me ju teame — see tuleb mustritest.
Soovist neid muuta ei pea alati midagi suurt tegema. Vahel piisab sellest, et me märkame. Võtame vastu. Saame aru, et need on meis olemas — olgu need pärit lapsepõlvest, ühiskonnast või lihtsalt elust endast.
Ja kui me lubame endal neid tundeid päriselt tunda, ilma et me neile kohe lugusid või tähendusi juurde loome, siis juhtub midagi ootamatut…
Ühel hetkel neid enam ei ole.
Ma ei saa öelda, et olen sellest täiesti puhas. Ka mina olen vahel sinna libedale teele korraks astunud. Aga iga kord, kui see juhtub, tunnen ma seda oma kehas väga selgelt — mul hakkab halb. Ja mul läheb aega, et end jälle tasakaalu tuua. Siis ma vaatan endale otsa ja annan endale andeks.
Ja viimasel ajal ma kogen seda eriti tugevalt — inimestes on palju pinget.
Sappi.
Reaktsioone.
Süüdistamist.
Viha.
See on justkui õhus.
Ja ma tunnen, et ma ei taha sellesse kaasa minna.
Ma tunnen, et ma soovin kirjutada.
Mitte selleks, et kedagi veenda või muuta, vaid selleks, et tuua veidi pehmust, mõistmist ja ruumi. Meenutada, et alati on võimalik valida ka teisiti.
Olen kogu elu pidanud oluliseks inimlikkust.
Minu jaoks on inimlikkus suurim rikkus.
Inimlikkus on teineteise märkamine.
Arvestamine.
Austamine.
Rääkimine.
Koostöö.
Üksteise tõstmine.
Ja kui vaja — jagamine.
Kui me kasvõi hetkeks peatume ja valime olla inimlikud, muutub midagi väga suurt — nii meie sees kui ka meie ümber.

Üsna hiljuti, ühes vestluses, tuli mulle meeldetuletus – me oleme sotsiaalsed ja vajame teineteist isegi kui tahame arvata, et ehk mitte….

Ja ma märkasin enda sees midagi ausat… mul on tegelikult hirm vajada.

On turvalisem jagada oma taipamisi, olla nähtav, anda midagi välja… ja siis tõmbuda tagasi oma kookonisse.

Seal on rahulik. Seal ei pea keegi mind puudutama.

Ma olen seda isegi enda jaoks õigustanud – et paljud loojad teevad ju sama.Annad midagi maailmale, lood, esined… ja siis lähed tagasi omaette.

Aga nüüd ma näen selgemalt – nad ei ole teistsugused kui mina.Nad on samas kohas.

See ei ole ainult loomine. See on tundlikkus.

Meel ja taju on nii avatud, nii õrn. Kõik tuleb sisse, kõik liigub läbi.

Ja kui olla pikemalt inimeste keskel, siis mingil hetkel võibki segamini minna –mis on minu ja mis on kellegi teise oma.Ja siis tekib väsimus.

Mitte lihtsalt füüsiline, vaid see sügavam – tunne, et pean end selgeks tegema, tõestama, olema mõistetud.

Aga ma ei pea.

Ma võin jagada ja kõrvalt võib tunduda, et ma olen enesekindel. Kellegi jaoks olen tugev. Teise jaoks katki. Kolmanda jaoks terve. Neljanda jaoks uhhuu. Viienda jaoks naine, kes julgeb. Ja siis ma märkan – kõik see toimub minus. Kõik need kihid, tunded, seisundid… need lihtsalt tulevad ja lähevad. Vahepeal ma isegi ei tea, kas see on “minu”, sest see lihtsalt on. Ma kogen. Ja kui ma ei anna hinnanguid, ei hoia kinni ega püüa parandada,siis mingil hetkel see lahustub. Läheb edasi. Justkui poleks seda olnudki.Ja võib-olla ma ei peagi kõike, mida ma kogen, nimetama “minuks”. Võib-olla mina olen see, kes märkab. Kes kogeb. Ja võib-olla see kookon ei olegi põgenemine. See on koht, kuhu ma tulen tagasi, et end uuesti kokku koguda. Et jälle ära tunda – see olen mina.

Sest tegelikult me ei ole eraldatud üksused, kes peavad üksteiseni jõudma läbi pingutuse. Me oleme juba ühendatud. Nagu üks suur võrgustik – igaüks oma kohas, oma rollis,aga ikkagi seotud. Me võime olla lähedal või kaugel, koos või üksi, aga see ei katkesta ühendust. Ja võib-olla suurim pehmus tulebki sealt, kui ma luban endal vahel vajada…ilma, et ma peaksin end selgitama. Ja samal ajal luban endal olla mina –isegi siis, kui ma ei mahu kellegi teise pilti.

Mulle meeldib ausus. Mulle meeldib, kui inimesed ei räägi ainult sellest, et peab alati positiivne olema, vaid julgevad ka öelda, kui midagi ei õnnestu või kui elu parasjagu ei lähe nii nagu loodeti. Just nendes hetkedes on sageli kõige rohkem õppimist, sest läbi kogemuse on võimalik oma vaatenurka tasapisi kohendada ja midagi uut märgata.

Vahel märkan ma ka seda, kuidas inimesed räägivad väga kindlalt, kuidas peaks elama või kuidas teised peaksid rohkem vastutust võtma. Samal ajal tundub, et me kõik alles õpime neid samu asju, millest räägime. Me kõik kanname vahel ka maske – räägime millestki, mille mõistmine on tegelikult alles poolel teel. See on inimlik.

Huvitav on jälgida, kui erinevad me inimesed oleme. Mõni on enda suhtes väga kriitiline ja võiks õppida rohkem leebust. Teisel jälle näib enesekriitikat vähem olevat ja pilk läheb pigem teiste suunas. Need hetked tuletavad mulle meelde, et elu ei ole must ega valge ja ükski äärmus ei loo päriselt selgust.

Vahel tundub mulle vestlustes väga erinevate inimestega, et kõige suurem tarkus ei ole alati seal, kus on kõige rohkem tiitleid või saavutusi. Mõnikord olen märganud, et kuningate, doktorite ja lihttööliste seas on just lihttööline või kodune ema see, kes ütleb kõige lihtsama ja samas kõige selgema mõtte.

Võib-olla mitte sellepärast, et ta oleks „eduka elu“ maailmas kõige tugevam, vaid sellepärast, et ta on tugev kohal olemise maailmas – selles hetkes, mis on päriselt olemas.

Üks mõte, mida hiljuti kuulsin, pani mind samuti peatuma. Kui sulle pakutaks viis miljonit homseks, kas sa võtaksid selle vastu? Tõenäoliselt enamik meist võtaks. Aga kui sa tead, et elad ainult täna ja praegu, siis ei ole sellel homsel rahal enam väga tähendust.

Siis tekib hoopis teine küsimus:

Mida ma tahaksin selles hetkes kogeda?

Mida ma tahaksin tunda?

Mida ma tahaksin anda?

Kas ja kellega ma koos oleksin?

Milles ma aga olen üsna kindel on see, et ükskõik mida me elus valime või milliseid kogemusi läbime, edasi viib meid lõpuks inimlikkus – nii iseenda kui ka teiste suhtes.

Ja see algab igaühe enda seest.