Keskeakriis või õitseng? Mõnikord näevad need välja täpselt ühesugused. Väsimus. Küsimused. Tunne, et vana ei toimi, aga uus pole veel kuju võtnud. Üks osa ütleb: midagi on valesti. Teine sosistab: midagi sünnib. Keskeakriis on sageli vaid nimi hetkele, kus hing ei lepi enam poolega, kus keha ei taha enam läbi surumise elada,kus süda küsib: kas see on päriselt minu elu? Õitseng ei ole lärmakas. Ta algab vaikselt. Lahti laskmisest. Aususest. Sellest, et julged vaadata otsa sellele,mis enam ei toida. Võib-olla ei lagune sa.Võib-olla koorub kaitsekiht. Ja selle alt tuleb nähtavale see,kes sa oled olnud kogu aeg. 💛Keskeakriis on õitseng, kui sa ei põgene selle eest, vaid jääd endale kohale ja…

Kui nende vahel on tasakaal…siis ei ole enam survet. Ei ole tunnet, et peaks.On tunne, et võib. Loomine ei tõmba sind endaga kaasaja mitteloomine ei ole põgenemine. Mõlemad hingavad samas rütmis.Sa tead, millal tegutsedaja millal lasta kätel puhata. Millal sõnad voolavadja millal vaikus ravib rohkem.Tasakaalus ei sünni asjad pingutusest,vaid loomulikkusest. Ja sina ei kao loomisesse ära,ega kao ka vaikusesse.Sa oled kohal.Ja sellest piisab.

Puhkamine ei ole luksus, vaid vajadus. Kui keha või meel annab märku, siis tulebki puhata – kas füüsiliselt, vaimselt või mõlemat. Paranemise ja taastumise hetkel ei ole mõistlik sundida end just sinna, kus väsimus kõige rohkem pitsitab. Kui saad, vali ära teha vaid see valdkond, kus on veel veidi energiat ning teisiti ei saa. Ja kui seda ka ei ole, siis tee ainult hädavajalik – või võimalusel mitte midagi. Sest taastumine ei võta sinult aega ära. Ta annab selle tagasi. Sageli juba järgmisel hetkel teed sa kõik tasaja rohkemgi veel – sest oled lubanud endal päriselt taastuda.

Mõnikord arvad, et oled kohal. Usalduses. Et oled sellest vanast mustrist juba läbi. Ja siis… tekib pinge. Kehasse hiilib rahutus. Mõte, kas ma olen piisav, kas keegi hindab negatiivselt, kas kõigile sobib. Kas peaks end veel selgitama. Või hoopis valmis olema – igaks juhuks – kaitseks….Ja alles siis tabad ära: ma surun, pingestan, mõtlen üle. Ma pingutan jälle, et olla “õige”. Et mitte haiget saada. Et mitte eksida. See ei tähenda, et usaldust pole. See tähendab, et kihte on rohkem. Usaldus ei ole sünni vaid otsusest. See ei ole seisund, kuhu jääd ja kõik ongi klaar. Usalduse otsus peab elus järgi jõudma, usaldusega on kohtumine iga kord, kui elu puudutab…

Me teeme nii, nagu on ette näidatud. Kiirustame, pingutame, väsime. Ütleme, et “ meil on praegu kiire”. Ja usume, et see ongi eduka elu märk. Me elame mustris: pinguta → väsita end → siis lõdvestu. Jooga. Meditatsioon. Tants. Vaikus. Justkui lõdvestus oleks preemia hästi ära kannatatud elu eest. Aga äkki…see ei olegi elu loomulik rütm. Samas ei tähenda lõdvestus seda, et inimene peaks kogu aeg lõdvestunud olema, rahulik, tasakaalus, ontlik. Lõdvestus ei ole tunnete puudumine. See on oskus lubada tundeid. Lubada olla väsinud. Lubada olla ärritunud. Lubada olla kurb, segaduses, rõõmus, mittetäiuslik. Ja mitte neid seisundeid kinni mätsida, selleks et endale või teistele tubli, tugev või edukas näida. Tõeline lõdvestus…

Meile on õpetatud ja õpetatakse siiani, et kiirus on tugevus. Et kui sa liigud kiiresti, oled tubli, edukas, elus ees. Aeglus tundub justkui samm tagasi. Peatus. Nõrkus. Aga kas on? Aeglus ei karda kiirust. Aeglus teab, et kiirus väsib. Et ühel hetkel ei jaksa keha, meel ega süda enam joosta. Kiirus kardab aeglust. Sest aegluses ei ole kuhugi põgeneda. Seal ei päästa tegevus, kohustused ega „peab“. Seal jääb alles see, mis on päriselt. Sageli ei jookse me elu poole, vaid iseenda eest ära. Aeglus ei peata elu. Ta laseb elul järele jõuda. Ja kui elu on kohal, ei ole enam vaja kiirustada. Võib-olla ei olegi küsimus tempos, vaid aususes iseenda…

Miks sa võitled selle vastu, kui see sind ei teeni ja tasapisi võtab su keha ja vaimu? Võib-olla mitte sellepärast, et tahad,vaid sellepärast, et lahti laskmine tundub hirmutavav? Seni, kuni võitled, on tunne, et justkui veel hoiad midagi koos. Aga mis saab siis, kui ütled endale ausalt: okei, nii on. Kui lepid ja tead, et on aeg.Mitte alla andes, vaid lõpetades vastupanu. Siis lased elul voolata. Mis vahet on, mida keegi arvab? Niikuinii keegi alati arvab… Lõpeta! Lahendused ei tule sundides,vaid siis, kui sa enam ees ei seisa. Sest kui oled vales kohas, jääb keha haigeks. Ja kui teed valet asja, väsib hing ära. Nii, et lõpeta. Lase end vabaks…

Kujuta ette, kui palju kergem hakkab, kui sa tunnistad kohe:jah, ma eksisin.jah, ma tegin nõmedalt.jah, ma liialdasin.jah, ma ei käitunud ilusasti.jah, ma tulin töölt varem ära.jah, ma hilinesin.Ilma peitmata.Ilma kaitsmata.Ilma õigustamata. Selline koorem kukub õlgadelt, et ise ka imestad.Ja mis on kõige naljakam – mitte midagi ei juhtu.Päriselt ka. Mitte midagi hullu. Tihti on teine pool harjunud varjamiste, keerutamiste ja mängudega. Ausus on ootamatu. Küps. Vahel isegi ehmatav. Ja kui keegi selle peale ründab, siis see ei puutu sinusse. Sest me kõik, absoluutselt kõik, teeme kogu aeg midagi, mis kellelegi ei sobi. Midagi juhtub nagunii. Ma ei teagi, kust ja millal on tulnud see ideaali tagaajamine ja teesklus, aga see…

Universum on tühi. Puhas, nagu avatud ruum. Ta lihtsalt kuulab. Ja meie, sageli märkamatult, täidame selle ruumi oma mõtetega, tunnetega ja väikeste sisemiste võngetega, mida ise heaks või halvaks ei nimeta, aga mis siiski välja kiirgavad. Tabame end mõttelt või ütlemast: „Oi, ma pole ammu haige olnud.“ „Oi, lapsed on viimasel ajal nii hästi käitunud.“ „Oi, meil on mehega nii hea suhe, täielik harmoonia.“ Need laused kõlavad nagu tänulikkus, kuid põhirõhuga üllatus –, justkui see kõik oleks ajutine, justkui hea oleks midagi ebatavalist. Universum ei kuule sõnu, ta kuuleb seisundit. Kui hea tundub meile haruldane või ebakindel, siis see ongi sõnum, mis teele läheb. Mitte rõõm, vaid kahtlus. Mitte rahu,…