Ühe väga armsa inimese mõtte alusel jagan ma oma vaateid elule. Elu on mind õpetanud, et ei ole olemas ainult musta ega valget tõde. On meie enda sisemine tunnetus. Ja kui me liiga palju rapsime, siis ei kuule me tihti ka seda päris õigesti.

Mind kõnetavad taimed, mind kõnetab elu lihtsus, enese vastutuse võtmine ja iseendaga tegelemine enda seestpoolt, mitte väljast süüdlast või vastutajat otsides.

Samal ajal on minu eluülesanne õppida vastu võtma ka abi, kingitusi ja toetust väljastpoolt ning usaldama seda. Kui on vaja, siis loomulikult kasutan ka meditsiiniteenuseid — siin ei ole minu jaoks küsimustki.

Nii on ka toiduga. Täna olen ma kohas, kus valin vahel mugavuse ja olen väga tänulik ka kulleritele, kes toidu toovad, ning poele, mis on lähedal. Täna on see nii. Aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks ka teisiti — luua ise oma toidu võimalusi, ette mõelda ja vastutust kanda. Lihtsalt täna on mul teised eluülesanded.

Praegu ma ei pressi jõuga oma lihtsat eluviisi, vaid teen seda, mida ma saan, kergelt ja punnitamata. Sest ma usun, et kui ma ei hoia pinget ja hirmu enda sees kinni, siis ei ladestu see ka mu kehasse samal moel.

Olen seda oma praeguse eluviisi juures märganud. Mu kaal hoopis langeb, mitte ei tõuse, kuigi luban endale näiteks nisu, mida ma aastaid väga vähe või üldse mitte ei lubanud. Luban endale ka piimatooteid. Varem arvasin, et patustan juba pelgalt juustuga, justkui jätaksin endale ühe väikese patu alles. Ja mina, kes pole elu jooksul õlle lõhnagi sallinud, luban endale vahel saunaõhtul perega alkoholivaba õlut, kui selleks on tunne. Ma lihtsalt ei vaja alkoholi oma ellu — ei vajadusest ega ka sellepärast, et mul on beebi, kelle eest hoolt kanda.

Ma luban. Ja ma ei ole pahameeles. Laupäeval ma tujutsesin ja ei olnud üldse väga maandatud ning ma lubasin ka sellel olla. Ma ei ole tehislikult täiuslik. Nii nagu sina ei ole. Ega keegi teine.

Ainus, mida me täiuslikkust, õiget ja valet taga ajades sageli teeme, on see, et lõhume ennast, tekitame pingeid ja lõpuks ka haiguseid. Ma lubasin ka pisaratel tulla, lihtsalt tulla, ilma et oleksin neile hinnangut andnud. Ja kohe hakkas palju kergem.

Samamoodi ei jaganud ma hinnanguid ka neile, kes mu eelmise loo peale inetult kommenteerisid. See on nende arvamus, nende elu ja nende koht. Mina soovin teile vaid head ja võib-olla kõige rohkem soovin seda, et te oleksite iseenda vastu armulisemad. Ning tegelikult olen ma teile ka tänulik, sest ka teie aitate mul õppida eneseusaldust ja kasvatada n-ö paksemat nahka. Ja nimelt tänu teile tunnen ma ka seda, et aitäh — te andsite mulle hoopis kindlust, et ma teen õiget asja ja olen õigel teel. Ainus tee, mida mul veel läbida on, on enesekindluse tee.

Täna jagan ma üht lugu.

Ma olin küll valmistunud igasugusteks olukordadeks, kuid siiski, kui kohale jõudis päriselt see hetk, et minu esimesele töötoale ja raamatu tutvustamisele ei tulnud mitte kedagi, kogesin ma valu.Istusin seal ja küsisin endalt mitmeid küsimusi.

Kas ma valetan endale ja ei tee tegelikult õiget asja, kuigi arvan, et teen?

Kas ma ei oska midagi? Kas see on mingi proovilepanek? Ma võin tegeleda enesearenguga ja jagada mõtteid tasakaalust ja usaldusest, kuid see ei tähenda, et ma ei tunneks valu. Mu sisemine laps minus oli kurb.Ta tahtis, et keegi tuleks. Ta tahtis, et keegi näeks ja kuuleks seda, mida ma olen loonud.

Ja samal ajal märkan ma midagi veel. Ma olen väga tänulik. Ma olen tänulik selle eest, et ma sain seal ruumis olla. Mul oli võimalus seda ruumi sättida ja kohendada ning korraks tunda, et see ruum on minu oma, isegi siis, kui see tegelikult ei ole minu oma.

Mul oli võimalus rääkida pererahvaga – rääkida elust, enesest, vahel ka veidi vinguda, vahel rõõmustada ja lihtsalt mõelda selle kõige üle.

Mul oli võimalus olla päriselt mina. Ja ka praegu olen ma päriselt mina. Minu sees on korraga kurbus ja rõõm. Kurbus selle pärast, et keegi ei tulnud. Rõõm selle pärast, et ma sain olla, kogeda päris elu ja võtta vastu selle, et see oli täpselt nii nagu oli.

Ma ei tea, mida ma nüüd veel peaksin tegema või kuhu see kõik viib. Praegu tundub, et kõige õigem on lihtsalt aktsepteerida ja lasta sellel kõigel veidi settida.

Kas minu järgmine ja võib-olla kõige olulisem ülesanne ongi lihtsalt olla ema? Või on minus veel midagi, mida ma peaksin maailmaga jagama?Ma ei olegi enam kindel.

Aga ma tean üht – ma olen tänulik.Ma olen tänulik elu eest. Ma olen tänulik naiseks olemise eest. Ma olen tänulik oma rollide eest. Ma olen tänulik, et saan elada seal, kus ma elan. Et saan kogeda seda elu. Et saan vahel elada ka nii, et mul ei ole lõputult kohustusi, vaid saan lihtsalt elu nautida. Ja samal ajal olen ma mõelnud, et võib-olla on minus veel midagi, mida ma peaksin tegema. Midagi, milleks mul on potentsiaali.Aga kas ikka on – ma ei tea. Võib-olla on see lihtsalt elu küsimus mulle: kas ma kahtlen endas? Ma ei tea.

Praegu lihtsalt olen selles kohas ja lasen sellel kõigel olla. 🌿

Teooriaid on lihtne jagada.

On lihtne rääkida sellest, kuidas peaks elama, mida peaks tundma või milliseid valikuid tegema. Raamatutes, koolitustel ja internetis on neid õpetusi palju.

Aga hoopis teine asi on jagada midagi läbi oma elu.

Kui inimene räägib sellest, mida ta ise on päriselt kogenud – läbi kahtluste, valu, rõõmu, eksimuste ja taipamiste –, siis on sellel teisel kaal. Seal ei ole enam ainult mõistus, vaid seal on ka elu ise.

Selline jagamine ei tule ülevalt alla õpetamisena.

See tuleb inimeselt, kes on ise teel.

Ja võib-olla just seepärast puudutab see ka teisi palju sügavamalt.

Sest inimesed tunnevad ära, millal räägitakse teooriast ja millal räägitakse elatud tõest.

Kui keegi kutsub sind kuhugi või lepib sinuga midagi kokku ja hiljem käitub nii, nagu seda kokkulepet poleks olnudki, siis on sul alati valik.
Sa võid hakata tõde taga ajama, selgitusi nõudma ja püüda õiglust jalule seada.
Või võid korraks peatuda ja küsida endalt: kas see on minu rahu väärt?
Mõnikord on lihtsam ja targem lihtsalt näha olukorda sellisena nagu ta on. Ilma võitluseta.
Sama on ka siis, kui keegi lubab midagi korduvalt, tekitab ootusi ja kui aeg käes, käitub nagu neid lubadusi poleks olnudki. Kui see juhtub ikka ja jälle, siis ei ole see enam juhus. See on muster.
Ja siis tekib küsimus mitte niivõrd tema kohta, vaid enda kohta: kas ma tahan sellesse mustrisse edasi jääda?
Me ei saa teisi muuta. Me ei saa panna kedagi oma sõnu pidama.
Aga me saame valida, kas me jääme ootama või hakkame rohkem vaatama tegusid, mitte sõnu.
Vahel on kõige rahulikum ja selgem otsus lihtsalt lõpetada ootamine. Mitte vihaga, mitte süüdistades – vaid nähes reaalsust sellisena nagu see on.
Ja siis lasta lahti.
Tegelikult pole meil aimugi, kuidas elu edasi loob. Me ei näe tervet pilti. Mõni uks sulgub, sest sellel teel on oma aeg läbi. Mõni kokkulepe kaob, sest midagi muud on teel.
Kui midagi on päriselt sinu jaoks, leiab see tee sinuni niikuinii.
Kui mitte, siis vahel on suurim tarkus lihtsalt edasi minna rahus.
Lasta sellel teel minna, et anda võimalus uuele. 🌿

Püha geomeetria ja ajupoolkerade tasakaal
Kui tunned, et sinu sees on rahutus või justkui üks ajupoolkera domineerib – mõtted kihutavad, tähelepanu hajub või on raske keskenduda –, võib aidata väga lihtne, kuid sügav tegevus: püha geomeetria loomine.
Võta paber ja jaga see keskelt kaheks.
Seejärel võta tsirkel, joonlaud ja kirjutusvahend.
Hakka looma keskpunktist lähtuvaid ringe, jooni ja ühendusi. Ühenda punktid, märgi teljed, loo sümmeetriat. Kui paber on justkui poolitatud ja kujundid peegelduvad ühel ja teisel pool, hakkavad ka ajupoolkerad koostööd tegema.
Püha geomeetria põhineb korrast, proportsioonil ja peegeldusel.
Kui käsi liigub rahulikult ja teadlikult, hakkab ka meie närvisüsteem tasakaalustuma.
Mida rohkem teid, jooni ja ühendusi sa lood, seda sügavamale lähed. Samal ajal toimub korrastumine ka sinu sees. Mõtted rahunevad, hingamine muutub ühtlasemaks ning tekib keskme tunne.

Sellise loomise ajal hakkavad vasak ja parem ajupoolkera koostööd tegema – loogika ja tunnetus kohtuvad. Ning sellest kohtumisest sünnib rahu.

Kui südames on korraga selgus, kahtlus ja üksindus
Vahel on inimese sees mitu tunnet korraga. Ühel pool on vaikne teadmine, et liigun õigel teel. Teisel pool on kahtlus, hingevalu või hetkeline üksinduse tunne. Sageli arvatakse, et kui inimene teeb õiget asja, peaks ta tundma ainult rahu ja kindlust. Tegelikult ei käi elu ja sisemine kasv nii sirgelt.
Kui inimene hakkab rohkem elama oma tõe järgi — looma, kirjutama, jagama mõtteid, aitama teisi või lihtsalt kuulama oma sisemist tunnet — siis liigub ta vahel teistsuguses rütmis kui ümbritsev maailm. Üks osa temast teab, et see on õige. Teine osa, mis on harjunud turvalise ja vana eluga, küsib vahel: kas ma teen õigesti, kas sellest on kasu, kas mind mõistetakse?
See on väga inimlik. Kahtlus ei tähenda, et tee oleks vale. Sageli tähendab see hoopis seda, et inimene liigub päriselt edasi ja astub tundmatusse.
Hingevalu või üksinduse tunne tekib tihti just neil inimestel, kes tunnetavad elu sügavamalt. Nad märkavad rohkem, mõtestavad rohkem ja tunnevad rohkem. See tähendab rohkem rõõmu ja taipamisi, aga vahel ka suuremat tundlikkust.
Samal ajal on kahtlusel oma roll. Kahtlus hoiab inimest ausana ja ärkvel. See aitab küsida küsimusi, märgata ja otsida tasakaalu. Inimene, kes vahel kahtleb, jääb avatuks ja elavaks.
Sageli jõuavad inimesed, kes midagi loovad või jagavad oma kogemust teistega, mingil hetkel küsimuseni: kas see, mida ma teen, on üldse vajalik? See on koht, kuhu paljud jõuavad. Ja väga tihti on see lihtsalt hetk enne uut selgust.
Elu ei pea korraga avama kogu teed. Piisab sellest, kui näeme järgmist sammu.
Kui südames on korraga rahu ja küsimused, siis võib see olla märk sellest, et midagi meie sees kasvab, muutub ja otsib oma õiget kuju. Ja vahel ongi kõige olulisem lihtsalt lubada endal olla – kuulata, märgata ja liikuda edasi samm-sammult. 🌿

Mida Sa lood?

Mõnikord me ütleme väga kindlalt: “mina küll kunagi nii ei tee.” Ja enamasti ei ole see ainult otsus iseenda kohta. Sageli on selles peidus ka hinnang kellelegi teisele. See tähendab justkui: mina olen teistsugune, mina olen targem, mina ei käitu nii.

Aga elu on kummaline õpetaja. Ta ei kuule ainult keeldu. Ta kuuleb meie fookust, emotsiooni ja seda, mida me oma sõnadega laeme. Ning vahel viib elu inimese täpselt sinna, mille kohta ta kunagi ütles, et “mina nii küll ei tee.” Mitte karistuseks, vaid mõistmiseks.

Sest väga sageli on inimene, keda me kunagi hinnanud oleme, lihtsalt olnud olukorras, mida meie ise pole veel kogenud. Me näeme teise elu ainult väljast, aga otsused sünnivad alati kuskil palju sügavamal – kogemuste, valu, armastuse, vastutuse või lihtsalt elu enda õpetuste sees.
Seepärast on hea olla oma sõnadega ettevaatlik.

Kui ütleme: “kuidas ta küll nii saab teha”
siis tegelikult me ei tea tema lugu. Kui ütleme: “mina küll kunagi nii ei tee”, siis paneme iseendale väga tugeva lubaduse, mida elu võib ühel hetkel proovile panna. Palju mõistlikum on öelda:
mina täna ei valiks seda. mina valin oma tee. See jätab ruumi elule ja arengule. Tegelikult ei lähe universumile niivõrd mingid salajased koodid, vaid lähevad meie sõnad, tunne nende taga ja see, mida me oma mõtetes kordame. Aju ja elu ä hakkavad tasapisi kasvatama just seda, millele me oma tähelepanu anname. Kui keskendume sellele, mida me ei taha, siis hoiame seda energias elus.
Kui räägime sellest, mida me päriselt valime, siis hakkab kasvama hoopis teine suund. Ja võib-olla üks elu lihtsamaid tarkusi ongi see: mida vähem me teisi hindame, seda vähem peab elu meid õpetama läbi samade olukordade. Sest iga inimene elab oma teed, oma kogemusi ja oma õppimisi. Me ei pea kõike heaks kiitma, kuid me saame valida mõistmise hinnangu asemel.

Ja sõnade asemel “mina kunagi nii ei tee” on vahel palju rahulikum lihtsalt öelda: mina valin täna oma tee.

Mõned lihtsad näited igapäevaelust
“mina küll kunagi nii ei tee nagu tema”
→ mina täna ei valiks seda teed.
“kuidas ta küll nii saab elada”
→ ma ei tea tema lugu.
“ma ei taha enam draamat oma ellu”
→ ma valin rahu ja selguse.
“ma ei taha olla vaene”
→ ma loon oma ellu piisavust ja tasakaalu.
“minuga juhtub alati nii”
→ ma saan valida ka teistsuguse kogemuse.
Mõned lihtsad soovitused
• märka oma sõnu – need on väiksed koodid, mida aju ja elu kordama hakkavad
• räägi rohkem sellest, mida sa valid, mitte sellest, mida sa ei taha
• väldi sõnu alati, mitte kunagi, iial – elu on voolav
• jäta ruumi teistele inimestele ja nende lugudele
• kui tekib hinnang, küsi endalt: kas ma tean tegelikult kogu lugu?

Ja võib-olla piisab mõnikord ühest lihtsast mõttest:
igaüks elab oma teed. Mina valin teadlikult enda oma. 🌿

Su elu muutub lihtsamaks siis, kui sa ei keskendu sellele, milline teised tahavad, et sa oleksid või mida sa teeksid.

Elu muutub lihtsamaks siis, kui keskendud sellele, milline sa ise tahad olla ning teed seda, mida sina päriselt vajad ja soovid.

Kui need kaks ühtivad, on see boonus.Kui need ei ühti, on see samuti boonus.

Viimasel ajal olen palju mõelnud ühe asja peale.

Me kõik ju tegelikult soovime, et meil läheks hästi.

Et elu liiguks edasi, et asjad õnnestuksid, et me kasvaksime ja areneksime.

Ja kui aus olla, siis me ju tahame südames ka teistele head. Me ei arva ju päriselt, et ainult meie oleme head ja teised pahad… või siiski? Sest samal ajal märkame me väga kiiresti teise vigu.

Meil on lihtne anda hinnanguid – kuidas keegi elab, mida teeb, mida sööb, mida kannab või miks ta midagi teeb. Ja kui keegi teeb midagi uut või teistmoodi, siis tihti vaadatakse kõrvalt. Mõnikord isegi oodatakse, et tal ei õnnestuks. Huvitav on aga see, et kui keegi ütleb midagi meie enda kohta, siis see enam ei sobi. Siis tunneme, et meid hinnatakse või ei mõisteta.

Mulle on viimasel ajal mitu korda öeldud, et eestlased ei toeta eestlast arengus. Et pigem vaadatakse, kuidas teisel läheb hukkamõistvalt, ja vahel isegi parastatakse. Ma ei tea, kas see päriselt on nii. Aga kui see vahel tundub nii olevat, siis võib-olla tähendab see lihtsalt üht asja –meis on palju valu. Ja valu ei tee inimest halvaks. See lihtsalt vajab märkamist ja tervendamist.

Võib-olla algabki muutus sellest, kui me hakkame iseenda sees midagi muutma. Aju mõtleb seda, mida me talle pidevalt söödame. Kui märkame, et vana muster tuleb jälle – hinnang, kadedus, pahameel –siis on võimalik seda teadlikult muuta. Üks viis on näiteks kirjutamine. Lihtsalt panna mõtted paberile ja vaadata neid ausalt. Mina lõin mingil hetkel enda jaoks ennast toetavad ja tõstvad kaardid. Olen neid kasutanud ka oma töös inimestega ning ka iseenda toetamiseks, eriti keerulisematel päevadel. Aga tegelikult on võimalusi palju. Igaüks leiab oma viisi. Oluline on lihtsalt alustada.

Ja kui sa ei tea, kust alustada, siis küsi.

Aitan sul selle tee alguses.

✨Kristi info@kesktee.ee