Mina ei tea, kuidas sinuga on, kuid mõni päev tuleb täiesti ootamatult ärevus.

Ühel hetkel on kõik imeilus ja rahulik, ja siis korraga on kehas tunne, mis on ebamugav ja rahutu. Justkui poleks midagi juhtunud, aga sees on ärevus.

Sellistel hetkedel olen märganud, et kõige rohkem aitab mitte võidelda ega püüda seda kohe ära ajada. Pigem lihtsalt märgata ja aktsepteerida, et ka see tunne on praegu olemas.

Kui ma luban endal seda korraks päriselt tunnetada ja võtan selle justkui sügavalt vastu, siis juhtub midagi huvitavat. Keha hakkab haigutama, hingamine muutub sügavamaks ja tasapisi tuleb lõdvestus.

Justkui keha laseks pinge ise lahti.

Ja üsna kiiresti ongi ärevus läinud.

Mõnikord ei ole vaja midagi parandada ega lahendada.

Vahel piisab lihtsalt sellest, et lubame ka sellel tundel korraks olla.

Mitte keegi meist ei ole täiuslik. Me lihtsalt oleme igaüks oma arenguteel. Mida vähem tunneme vajadust kellelegi midagi tõestada ja elame oma elu, seda kergemaks elu muutub. Kui me lõpetame pideva tõestamise ja võrdlemise, hakkab ka keha kergemalt hingama. Pinged, raskus ja kinnihoidmine kaovad tasapisi, ka kaal.

Kui me teadvustame ja aktsepteerime, et iga inimene on oma teekonnal eri kohas, muutub ka suhtumine teistesse kergemaks. See, et me olime kellegagi eile sõbrad, ei tähenda, et meil oleks kohustus olla seda ka täna, kui meie teed on vahepeal lahku läinud.

Väärtused, eluviis ja arusaamised muutuvad ning see on täiesti okei.

Lahti laskmine ei tähenda, et me ei hooli.

See tähendab lihtsalt, et me lubame elul liikuda.

Natuke nagu kodus asjadega. Kui me laseme üleliigsel minna ja teeme ruumi, muutub olemine kohe kergemaks. Ja enamasti ilmub üsna varsti midagi uut ja ägedamat meie orbiidile.

Sama on inimestega. Sama on töödega. Sama on paljude elu olukordadega.

Sama ka elu muutustega. Kui sinu energia hakkab liikuma ja sa ise muutud, siis ei saa eeldada, et sõbrad ja lähedased plaksutavad kaasa või elavad igale sinu sammule rõõmsalt kaasa. On väga tore, kui seda tehakse, kuid kui me hakkame seda eeldama, siis on pettumus juba alguses sisse kirjutatud. Igaüks elab paralleelselt sinuga oma elu.

Meie sisemine laps vajab tegelikult midagi muud.

Ta vajab seda, et meie ise oleksime tasakaalus.

Ta vajab seda, et me oleksime ise enda kõrval.

Ja kui tunned, et sees on ikka väike hääl, mis vajab kinnitust, siis räägi oma sisemise lapsega. Ütle talle:.Sa oled tubli.Sa oled imeline. Sa teed ägedaid asju. Ma olen sinu jaoks olemas. Ma olen sinu üle uhke..Sinu suur mina on sinu kõrval. Ja tegelikult sellest piisab.

Kristi 🌿 kesktee.ee

Vanade harjumuste lõhkumine tähendab vahel märgata midagi väga lihtsat:vajadust üle pingutada, üle anda, rohkem teha kui tegelikult vaja, et olla kellegi silmis väärtuslik.

See muster võib olla nii vana, et tundub justkui loomulik.

Aga ühel hetkel märkad, et sellega annad pidevalt ära oma energiat. Ja siis tekib uus taipamine. Ma ei pea end tõestama.

Ma ei pea oma väärtust ostma tegude, kingituste või ülepakkumisega.

Ma ei pea olema rohkem kui ma olen. Ma olen juba piisav. Energia tagasikutsumine tähendab:

– märkan, kuhu ma oma energiat annan

– lõpetan end pidevalt tõestamast

– luban endal olla lihtsalt mina ise

Kui väärtus tuleb seest, ei ole enam vajadust seda väljast otsida.

Siis muutuvad ka uskumused: Ma olen terviklik. Ma olen väärt. Mul on midagi anda juba sellisena nagu ma olen. Mitte sellepärast, et ma püüan rohkem teha, vaid sellepärast, kes ma olen.

Isegi kui see tundub esialgu absurdne, siis oma elu loomine algab iseenda peas – hetkest, kui teadvustad midagi justkui juba olemasolevana.

Kui lubad sellel mõttel endas olla, hakkad ka igapäevaelus valima teisiti: märkad, naudid, usaldad.

Näiteks:
ma olen välja andnud raamatu – isegi siis, kui alles mõtlen, millest raamatut kirjutada.
ma elan õnnelikku elu.
mul on kõike külluses.

Sa justkui astud sellesse seisundisse juba enne, kui välises maailmas kõik vormi võtab.

Ja siis lihtsalt lubad elul sellele otsusele järele tulla – sammhaaval, olukord olukorra järel, tuues need võimalused sinu ette justkui kandikul.

Elu ei sünni ainult sellest, mida me teeme.
See sünnib ka sellest, mida me julgeme enda kohta tõeks pidada. ✨

Energia on meie elujõud. See on meie tähelepanu, meie mõtted, tunded ja kohalolu. Kõik, millele me oma tähelepanu anname, saab osa meie energiast.

Energia defitsiit tekib siis, kui anname rohkem energiat välja, kui suudame taastada. See ei tule alati suurest füüsilisest pingutusest. Väga tihti tekib see hoopis väikestest ja märkamatutest kohtadest.

Energiat anname ära näiteks siis, kui räägime palju teistest inimestest, arutame nende elu, hoiame hinnanguid või arvame kellestki halvasti. Samuti siis, kui püüame kedagi päästa, tema elu parandada või kanname muret millegi pärast, mis tegelikult ei ole meie vastutus.

Kõik need hetked viivad osa meie energiast meie enda keskpunktist välja.Kui ma korraks sellest kõigest eemale astusin ja rahulikult iseendaga olin, tuli üks oluline taipamine.

Info, mis mulle vahel tuleb ja mida olen pidanud enda omaks, ei ole tegelikult ainult minu oma. See on midagi, mis kuulub meile kõigile.

Minu roll ei ole seda energiat jõuga suruda ega maailma päästa. Minu roll on lubada sellel lihtsalt läbi minu tulla.Kui ma jagan midagi sellest kohast, kus lugu sünnib loomulikult, siis voolab energia läbi ilma, et ma peaksin ise oma energiat ära andma. Energia hakkab kaduma siis, kui ma hakkan lugusid suruma.

Samas on oluline ka teine tasakaal. Energia on tasakaalus ka siis, kui ma hindan oma väärtust. Jah, minu ülesanne on jagada. Jah, ma olen selleks piisav. Ja jah – ma olen väärtuslik. See tähendab, et ma võin vastu võtta ka toetust ja tasakaalupanust neilt, kes sellest aru saavad ja soovivad seda teha.

Jagamine ei tähenda enda tühjaks andmist – tasakaal sünnib siis, kui vool liigub mõlemas suunas: andmises ja vastuvõtmises. Kui tunned, et minu jagamised sind kõnetavad ja soovid seda teekonda toetada, siis leiad selle võimaluse siit:http://kesktee.ee/kesktee-info/⁠�

🌱Piiravad uskumused on mõtted ja veendumused, mis loovad meie sees nähtamatud piirid. Need ei ole alati tegelikud piirid, vaid pigem lood, mida oleme elu jooksul õppinud uskuma – läbi kogemuste, kasvatuse, ühiskonna ootuste või varasemate olukordade. Kui me neid usume, hakkavad need mõjutama seda, kuidas me end näeme, milliseid valikuid teeme ja kui vabalt lubame endal olla see, kes me tegelikult oleme.

Piiravad uskumused võivad kõlada meie sees näiteks nii: ma ei ole piisav, see pole minu jaoks, ma ei saa sellega hakkama või ma ei tohiks nii olla. Sageli ei ole need mõtted väga valjud, vaid pigem vaiksed sisemised kahtlused, mis märkamatult suunavad meie käitumist ja enesetunnet.

Kui inimene läbib sees tugevaid muutusi ja hoiab samal ajal end veel vanades piirangutes, tekib kehas pinge – nagu kaks erinevat suunda korraga. Üks osa tahab liikuda edasi ja teine hoiab veel kinni.🍀Teadvusta ja märka, kus sa ennast piirad? Võta see vastu ja lase lahti. Võta ennast vastu, nii vaid saad juhtida oma elulaeva, ise.

Mõne aja tagant suhtlen ome hollandlannast sõbrannaga. Me räägime häälsõnumite ja sõnumite kaudu. Minu inglise keel on üsna roostes, seega olen väga tänulik, et tänapäeval on olemas tõlkimise võimalused – need aitavad mõtteid edasi anda ka siis, kui sõnad ise alati kergelt ei tule.

Hiljuti jagasin talle oma praegust teekonda ja kirjutamise armastust. Rääkisin, kuidas ma silun oma väikest raamatut „Jakobi õpetused“. See raamat on minu jaoks väga eriline ja oluline, sest seal jagan viimaste aastate õppetunde – eelkõige iseendale, kuid kuna me kõik moodustame ühe terviku, siis võib see kõnetada ka teisi.

Kirjutades olen märganud midagi enda kohta. Olen loomult üsna kiirustaja, kuid nii kirjutamine kui ka taimede ja salvidega toimetamine õpetavad mind rahus olema ja täielikult pühenduma. Neid asju ei ole võimalik teha kiirustades. Ikka silud, parandad, lisad midagi juurde ja lased mõnel mõttel küpseda. Ja just seda raamatut sõbrannale kirjeldades tuli mulle äkki selge teadmine – elu ise ongi kunstiteos. Aja jooksul tõmbame sellele aina uusi pintslitõmbeid, täiendame ja muudame. Ning kunstiteos saab valmis alles siis, kui ta päriselt valmis saab. Salvid ja raamatu kirjutamine on nagu üks elu mäng.

Minu jaoks on küllus midagi palju enamat kui lihtsalt raha või vara. Küllus võib olla ka materiaalne – raha, asjad, võimalused ja heaolu –, kuid see ei ole enam päris küllus, kui seda hoitakse hirmus enda küljes kinni.

Minu tunnetuses elab küllus ringluses.

Kui midagi hoida ainult enda jaoks ja kinni, siis vool justkui peatub. Kui aga on lahkust, jagamist ja usaldust elu vastu, hakkab kõik liikuma. Küllus ei ole ainult see, mida omame, vaid ka see, kuidas lubame elul liikuda.

Minu jaoks on küllus tegelikult kõik meie ümber ja ka meie sees.

See on õhk, mida hingame.See on loodus, mis kasvab.

See on inimesed, kohtumised ja võimalused.

See on ka meie enda sees – meie hoolimises, loovuses ja oskuses märgata.

Küllus tähendab ka oskust olla avatud nii vastu võtma kui ka andma. Vastu võtta võib raha, asju, kingitusi, abi või toetust – sama loomulikult nagu anda.

See ei tähenda aga, et inimene peaks andma piirideta või olema naiivne. Küllus ei tähenda ka lollust. See ei tähenda, et peaks kõigile kõike andma või ennast ära kaotama. Pigem tähendab see avatud olekut elu voolule – võimalust anda ja vastu võtta ilma pideva arvestuse ja ootusteta.

Kui aga mõte on pidevalt selles, et jagades kaotan midagi või et igast andmisest peab kuidagi kasu saama, siis ei ole see minu tunnetuses enam küllus. See kipub olema pigem varjatud ahnus – hirm kaotada ja soov siiski ainult juurde saada.

Samas on minu jaoks oluline mitte ajada segamini küllust ja enese väärtustamist.

Need on omavahel seotud, kuid ma kirjutan neist teadlikult eraldi, et tekiks rohkem selgust.

Küllus on minu jaoks pigem teadvus ja elu ringlus.

Enese väärtustamine tähendab aga midagi muud: mida ma tegelikult vajan, kuidas ma end hindan, kas ma märkan oma vajadusi, kas ma väljendan neid, kas ma oskan seada piire.

Piiride seadmine võib tulla rahus või rahutult – see sõltub sageli meie sisemisest lapsest ja sellest, kui tervelt me teda kanname. See on juba omaette teema.

Kui inimene on ennast päriselt vastu võtnud sellisena nagu ta on, siis ei pea ta enam teistele tõestama, et ta on piisav ega oma mõtteid õigustama.

Siis saab inimene lihtsalt olla – kahe jalaga maa peal.

Ja just sellises kohalolus saab ka küllus loomulikult voolata. Siis on küllus su juures just sellisel kujul ja sellises koguses, nagu sa seda oma elus päriselt vajad. 🌿

Tunnen, et pean selle siiski välja ütlema.

Ükskõik, milline kaos toimub, on sul alati üks väga oluline võimalus – mitte toita seda kaost oma energiaga. Mitte anda oma eluenergiat hirmule, vihale, ärritusele või kadedusele. Need tunded võivad olla olemas, aga me ei pea neid iga hetk uuesti ja uuesti toitma.

Meie eluenergia on kõige väärtuslikum asi, mis meil on. See on allikas, millest sünnib meie kogemus elust. Lisaks selle energiaga kujundame me kõike enda ümber, ka maailma.

Kui suunad selle energia pidevalt rahutusse, siis kasvab rahutus. Kui suunad selle rahusse, hakkab rahu tasapisi kasvama. Vahel tundub, et maailma muutmiseks peaks tegema midagi suurt ja keerulist. Aga minu kogemus ütleb midagi palju lihtsamat: keskendu endale. Keskendu rahule enda sees. Märka oma päris vajadusi. Ela oma elu nii kohal olles kui oskad. Ja kui sinus tõusevad üles negatiivsed tunded – ära eita neid. Võta nad vastu nagu pilved taevas. Nad tulevad, nad on ja nad lähevad. Lihtsalt märka neid. Ära anna neile hinnanguid. Ära tee neist lugu sellest, kes sa oled.

Usu või ära usu, aga just sellest hakkab ka ümbritsev stsenaarium muutuma. Ma näen ja kogen seda iga päev. Mida vähem inimene endasse usub, seda vähem ta tegelikult ka oma elu eest vastutust võtab. Ja siis tundubki, et kõik toimub justkui kuskil väljaspool meid.

Aga hetkel, kui sa valid ennast – kui sa märkad oma vajadusi, kui sa julged elada oma elu – siis hakkab palju muud justkui ise paika liikuma.

🌟✨🌟

Aastate jooksul olen paralleelselt oma igapäevase sotsiaaltööga loonud ja hoidnud erinevaid kinniseid gruppe – sotsiaalsete oskuste ja toetuse ringe. Need on olnud kohad, kus inimesed saavad kokku tulla, jagada, kuulata ja olla päriselt kohal.

Ma ei ole kunagi suutnud seda teha õpikute või kindlate metoodikate järgi. Samuti pole ma tundnud, et peaksin kedagi õpetama paberite või süsteemide kaudu. Minu viis on olnud lihtsalt kohal olla, märgata ja peegeldada. Kuulata inimest ning vastata sellele, mis hetkes päriselt esile tuleb.

Minu ülesanne on alati olnud hoida inimest ja hoida ruumi – luua koht, kus inimene saab olla nähtud ja kuuldud ning kus tal on võimalus iseenda juurde tagasi tulla.

Samas on minu jaoks alati olnud oluline ka see, et keegi ei peaks tundma, et keegi teine on temast kõrgem või võrdsem. Me kõik oleme samal tasandil. Lihtsalt meie rollid ja ülesanded võivad elu erinevates hetkedes olla erinevad.

Internetis olen ma jaganud peamiselt mõtteid ja küsimusi, mis kutsuvad korraks peatuma ja iseenda sisse vaatama.

Mõni päev tagasi, haigestumise ajal, tuli minu sisse aga väga selge teadmine, et mingi muutus on tulemas. Samal ajal märkasin ka midagi enda juures – kui jagan läbi oma analüüsi ja mõtete, kulutan ma sellele väga palju energiat.

Selle teadmisega tuli ka arusaamine, et minu edasine jagamine peab olema teistsugune – puhtam ja lihtsam. Mitte läbi minu enda analüüsi ja mälu, vaid läbi nende mõtete ja sõnumite, mis justkui tulevad läbi minu.

Täna tean ma aga selgelt ka seda, et enne kõike muud on mul üks oluline ülesanne.

Minu raamat „Jakobi õpetused“ on sisu poolest tegelikult valmis kirjutatud. Nüüd on minu ülesanne see tekst üle vaadata, parandada, täpsustada, lihvida ja raamat tervikuks vormida.

Mis sellega edasi saab, ma veel ei tea. Eks aeg näitab. Praegu on lihtsalt oluline see teekond lõpuni viia. 🌿