Kui juhe on koos ja ärevus võtab võimust, siis ainus, mida teha saab, on aeglustada ja tulla hetkesse. Kõik muu sünnib juba sealt. Kiirustades on justkui sõnapaar „läks endast välja“ – inimese hing lahkub kehast ja peab alles tagasi jõudma. Aeglustades lubame hingel taas kehasse tulla.

On teekondi, mis ei vaja enam mõistmist.Need vajavad kohalolu. Pärast pikka aega, kus hoidsid, kohanesid ja olid valvel,jõuab inimene kohta, kus ta õpib vastu võtma.Ilma hirmuta.Ilma vastupanuta.Ilma kahtluseta. See ei tähenda, et elu oleks alati kerge.See tähendab, et rahu ei kao ka siis, kui kõik pole täiuslik.

Elu üllatab tihti just siis, kui me loobume pingest.Mitte seepärast, et annaksime alla,vaid seepärast, et laseme lahti surveenergiast. See ei tähenda, et kõik peaks meil kohe õnnestuma.See tähendab, et me oleme teadlikud ja õpime.Ja see ongi elu kogemise eesmärk. Kui me kogu aeg suuname, surume ja püüame kontrollida,siis ei usalda me eluning võtame endalt võimaluse kogeda elu kingitusi.See ei ole vale tee –aga see on raskem tee. Kui tekib arusaamine,tekib ka ruum.Ruum, kus elu saab liikuma hakata ilma sunduseta. Me võime hoida rooli,aga mitte sikutada teed enda alla.Usaldus ei tähenda passiivsust –see tähendab avatud kohalolu. Elu ei ole midagi, mida tuleb välja teenida.Elu on midagi, mida me oleme kutsutudvastu võtma…

See tunne olla mina ise,ilma igasuguse püüdluseta olla keegi teine,on nii vabastav.Nii kerge. Nii teistmoodi. Lihtsalt olla.Ilma vajaduseta midagi põhjendada.Ilma tundeta, et pean end selgitama või õigustama.Ja kui keegi arvab teisiti, siis see on okei.Ma ei pea seda isiklikult võtma.Ma ei pea sellega midagi tegema. Ma ei tea, kas see alati õnnestub,aga üha sagedamini – juba enamasti – õnnestub. Ja olla lihtsalt inimene:vahepeal väsinud,vahepeal puhanud,vahepeal ülitasakaalus,ja mõnel päeval lubada endal olla täitsa midagi muud– ilma hinnanguteta. Ja elada iga päev ning iga hetk nii,et ma valin kõrgemalt hoituse tunde.Mitte sellepärast, et kõik oleks alati lihtne,vaid sellepärast, et ma valin nii. Ma valin kerguse.Ma valin usalduse.Ma valin õnnetunde.

Kui juhe on koos ja ärevus võtab võimust, siis ainus, mida teha saab, on aeglustada ja tulla hetkesse. Kõik muu sünnib juba sealt. Kiirustades on justkui sõnapaar „läks endast välja“ – inimese hing lahkub kehast ja peab alles tagasi jõudma. Aeglustades lubame hingel taas kehasse tulla.

Ma olen märganud, et inimeses avalduvad erinevad viisid maailmas olemiseks ja vastutuse kandmiseks. Need ei ole rollid, mida me teadlikult valime, vaid mustrid, kuhu me elu jooksul korduvalt satume. Üks neist on kontrollija ja õpetaja roll. Siin võetakse vastutus maailma, teiste ja protsesside eest ning soovitakse juhtida, parandada ja suunata. Kui see roll jääb tasakaalustamata, nihkub kogu tähelepanu väljapoole ja isiklik elu hakkab hääbuma. Õpetamine muutub tegemiseks, mitte olemiseks. Ununeb loomulik õppeprotsess teise inimese sees ning kaob küsimus, miks üldse õpetatakse ja kas see roll tegelikult kannab. Teine muster on igavese õppija roll. Siin otsitakse tõde, kinnitust ja suunda väljastpoolt. Õpitakse, kogutakse teadmisi ja järgnetakse õpetajatele, kuid vastutus enda sees…

Päästmine tekib sageli tundest, et midagi on valesti: olukord, inimene või elu ise. Päästmisel on sageli varjatud ootus – et pingutus tooks kunagi midagi vastu, kas tänu, vastuteene või lootuse, et keegi päästab kunagi ka mind. Sellisel viisil tegutsedes annab päästja tihti ära oma energiat, vahel rohkem, kui tal tegelikult on. Lisaks võib päästmisega kaasneda energia, mis ei ole puhas – sinna segunevad hirm, kohustus, süütunne või ootus. Abistamine seevastu sünnib selgusest ja valikust.Midagi ei ole tingimata katki. Keegi ei ole „parandamist vajav“.On lihtsalt hetk, kus on võimalik toetada, jagada või olla olemas – ilma hinnanguta ja ilma ootusteta. Abistades ei anta ennast ära ega minda üle oma piiride. Energia,…