On huvitav, kuidas elu mängib.Kuidas mõnikord tulevad meie teele võimalused just siis, kui me neid ei otsi.Ja kuidas need võimalused ei anna mitte uut infot, vaid kinnitavad seda, mida me juba teame. Ühel päeval sain esimest korda elus võimaluse lasta endale panna Taro kaarte.Varem ma ei olnud seda teinud – kasutasin pigem omaenda sisetunnet, omaenda sisemist suunda.Ja ometi tundsin, et sel hetkel oli õige võtta see kogemus vastu.Rahu oli sees.Usk oli sees.Ja huvi: “Mis siis, kui see peegeldab mulle midagi, mida ma juba aiman?” Järgmisel päeval kirjutas mulle tuttav, kes soovis mulle teha Human Design’i ülevaate.Ta pakkus seda ise, ootamatult, pehmelt ja siiralt.Ja ma võtsin vastu. Ja mis juhtus?Mitte ühtegi…

Mis siis, kui kogu elu ei olegi võitlus, vaid vale fookus?Mis siis, kui me ei pea midagi välja kannatama, vaid oleme seni lihtsalt vaadanud vales suunas? Mis siis, kui universum ei testi meid, vaid peegeldab täpselt seda, mida endas kanname?Ja seni, kuni me arvame, et elu peabki raske olema, ta jääbki raskeks — mitte sellepärast, et keegi ülevalt käsib, vaid sest meie enda energia ei lase millelgi kergemal ligi tulla. Aga mis siis, kui me muudame ainult ühe asja:me ütleme “ei” raskusele ja “jah” kergusele.Mitte soovina, vaid otsusena.Mitte põgenemisena, vaid selgusena:“See ei ole minu lugu enam.” Mis siis, kui elu reageerib sellele otsusele kiiremini, kui me arvata oskame?Sest reaalsus ei…

Elus on hetki, kus väljastpoolt tulevad sõnad lõikavad sügavale: “Sa ei oska oma tööd.”“Sa oled liiga otsekohene.”“Sa oled liiga kõva häälega.”“Sa oled liiga õrn.”“Sa oled imelik.”“Sa oled liiga tugev.”“Sa oled liiga nõrk.”“…liiga palju, liiga vähe.” Need sõnad võivad hetkeks kõigutada.Aga tegelikult räägivad need peeglist, mitte sinust. Ainus tõeline küsimus, mida endalt küsida, on:“Kas ma ise tunnen end piisavana?” Kui tunned — siis pole vahet, mida väljast öeldakse.Kui aga tunned, et see puudutab, siis on just see koht, mille elu sulle nähtavaks teeb. Ja siis algab mäng. Kui sa tunned, et “ma ei ole piisav”, siis see ei ole karistus.See on sisemine mäng, mis su sees parasjagu toimub.See on liikumine, mis…

Elus tekib tõeline ruum alles siis, kui me lõpetame surumise.Kui me ei pressi enam elu liikuma, ei jahi vastuseid ega lahendusi vägisi.Sest surumine on usalduse vastand — see on hirm, mis püüab ise juhtida seda, mida juhib tegelikult elu ise. Mida rohkem me surume, seda kitsamaks muutub ruum.Just nagu õhk, mis on kokku pressitud:seal ei mahu miski muutuma,ei mahu miski voolama,ei mahu isegi valgus sisse. Sama juhtub meie sees, kui me anname kõigele hinnanguid — hea, halb, õige, vale, positiivne, negatiivne.Iga hinnang on kui uus sein, mis ehitatakse kogemuse ette.Me ei näe enam olukorda ennast,me näeme ainult sildi varju. Hinnangud võtavad ruumi.Surumine võtab ruumi.Hirm võtab ruumi. Aga ruum… ruum sünnib…

Täna tahtsin jagada üht lugu. Neid lugusid on minus nii palju, et mõnikord pean korraks peatuma, hingama ja küsima endalt: millest ma täna kirjutan? Ja siis tuli vastus – kirjuta elust kui mängust. Elu… see pole juhuslik rännak. See on Mäng, mille me ise valisime. Me kogeme seda, mida tulime siia kogema. Ja ometi – kas oled märganud –, et me kordame samu stsenaariume ikka ja jälle? Justkui lõputu kordus, mis tuleb tagasi seni, kuni me lõpuks märkame, õppime, vabastame. See ei ole karistus. See on areng.See on “elu ülikool”, mille õpilasteks saavad tulla ainult need hinged, kes on selle valinud. Siia maa peale ei satu keegi juhuslikult. Ja keegi…

Universumis on üks vaikne, kuid kõike juhatav seadus, mida nimetatakse mitte-sekkumise printsiibiks.See seadus juhib hingede teekonda juba enne sündi ja jääb kehtima ka kõige keerulisematel eluhetkedel. Selle seaduse tuum on lihtne: Iga hing liigub oma valitud rütmis ja kogeb täpselt seda, mis on tema teadvuse kasvuks vajalik. Ükski teine olend ei saa seda teekonda kiirendada, peatada ega pöörata.Sekkumine — isegi heast tahtest — rikub hinge kogemuse täpset geomeetriat. Mitte-sekkumise seadus ei tähenda ükskõiksust.See tähendab austust hingelise arenguteekonna pühaduse vastu. Selle kõrgem mõte: Keegi ei saa võtta üle teise õppetunde. Keegi ei saa teha kellegi eest sisemist tööd. Keegi ei saa asendada hinge enda tarkust. Seda seadust järgides muutub armastus teistsuguseks:…

Me märkame tihti, et hakkame end põhjendama. Otsekui oleks vaja oma valikuid teistele lahti seletada — isegi siis, kui keegi seda otseselt ei küsi. See juhtub seni, kuni meis endis on veel killuke kahtlust, killuke segadust, killuke kõhklust oma teel. Kuni me pole päriselt endale otsa vaadanud, tekib loomulik impulss end väljapoole õigustada. Aga kui vajalik tõde lõpuks kohale jõuab, kui me märkame, mida me päriselt vajame, siis muutub kõik. Siis saame aru, et tegelikult ei pea me kellelegi midagi seletama. Eriti mitte neile, kes ei näe meie teekonda ega ela meie nahas. Meie ei ela ju ka nii nagu nemad — seega pole teistel kohustust meie valikuid mõista. Meie…

🔆Päikeselaps🔆 Olles aastaid töötanud sotsiaalvaldkonnas ja kohtunud inimestega väga erinevatest lugudest, olen ma näinud, kui erineval moel inimesed maailma tajuvad.Kuid kõige sügavam arusaam ei ole tulnud ametist, vaid elust endast — oma lastest, perest, inimestest, kes on mu teele tulnud, ja sisemisest tundest, mis on aidanud mul mõista seda energiat teisiti. Ma ei kasuta siin mingeid nimesid või diagnoose.Minu jaoks ei kanna need seda olemust, mida ma tegelikult näen. Minu jaoks on tegemist päikeselapsega. Inimesega, kelle sees on rohkem valgust, rohkem liikumist, rohkem elujõudu, rohkem külluslikku taju kui ühiskonna raamid oskavad lubada.Mitte “häirega”, vaid inimesega, kelle energia on:avaram,kiirem,loomingulisem,intensiivsem,tundlikum,mitmekihilisem. See ei mahu struktuuridesse, mis nõuavad ühesugust käitumist, vaikust, reegleid, raame.Ja just…

On olnud aeg, mil muutusi on palju – neid, mis on ammu edasi lükatud, ja neid, millele enam mööda vaadata ei saa.Olen vaadanud otsa ebamugavustele, mis on vajanud tähelepanu, ja lubanud neil olla, ilma peitmata. See on olnud intensiivne, vahel valus, kuid samal ajal vabastav. Kõige selle keskel hoiab mind rahus selgus – kasvõi hetk, üks hingetõmme, üks väike valgusekild.Mõnel päeval on see hetk jalutuskäik õues.Sel aastal, isegi novembris, on õhus midagi erilist – soe pehmus, justkui killuke Madeirat siin Eesti taeva all. Loodus on ikka nii ilus, vaikne ja hoitud. Mind hoiab ka minu looming.See on mu hingamise viis, minu rahu ja kohalolu.Loomine on mulle nagu meditatsioon – teadlik…