Vahel on tõesti kummaline märgata, kui suure kaalu me anname teiste arvamustele. Justkui oleks neil mingi eriline võim meie üle – kuigi tegelikult elab igaüks meist omaenda maailmas. Iga inimene vaatab elu läbi oma kogemuste, mälestuste, hirmude, lootuste ja eesmärkide. See, mida ta ütleb või arvab, räägib enamasti rohkem temast endast kui meist.

Ja ometi me võtame seda nii tõsiselt.
Laseme sõnadel meid mõjutada, püüame sobituda, selgitada, tõestada või isegi muuta midagi endas – lihtsalt selleks, et teise inimese maailm oleks meiega rahul.
Kui korraks kõrvalt vaadata, siis võib see tõesti tunduda nagu väike absurditeater.
Igaüks mängib oma rolli, räägib oma loo järgi ja usub, et tema vaatenurk on see õige. Samal ajal seisavad teised samal laval, omaenda lugude ja tõdedega.

Iga hetkega jõuan ma aina enam teadmise ja usaldamiseni.

Ma pean sulle ütlema, kui jääd otsima kinnitust väljast, see ei jõuagi sinuni. Vastupidi pead õppima iseennast tundma ja oma tunnet jälgima ning sellega töötama, pehmelt… teades, et elu alati kannab Sind.

Usaldus….kõik, mida ma teen, läheb õigesse kohta. Ja sinna, kuhu pole vaja jõuda, ei peagi ta jõudma. Mul on alati valik. Kas keskenduda sellele, miks miski ei õnnestu, ja minna tagasi vanadesse tunnetesse – solvumisse, valusse, kahtlusesse.

Või otsustada: selge, see ei peagi nii minema. See pole mõeldud sinna. See on mõeldud neile, kes ära tunnevad. Ma ei pea suruma. Ma ei pea tõestama. Mu väärtused ei pea kõigiga sobituma. Kui ma luban asjadel minna sinna, kuhu nad päriselt kuuluvad, siis minus miski rahuneb. Ja selle teadmisega kasvab ka minu enesekindlus.Vaikselt. Sügavalt. Kindlalt. Usaldus-teadmine. 🌿

Vahest on elus ebamugav. Samas kes on öelnud, et peab kogu aeg mugav olema? Mugavuses on hea olla. Seal on turvaline. Seal on soe. Aga kui ma aus olen, siis päris kasv ei ole sündinud mugavuses. Õitseng ei tule siis, kui kõik on paigas ja midagi ei liigu. Õitseng tuleb siis, kui miski minus nihkub. Kui on natuke hirmus. Natuke teadmata. Natuke ebamugav. Aga ma usun, et ebamugavus ei ole vaenlane. Vahel on see lihtsalt märk, et ma kasvan.

Mõnikord tuleb üks ja sama olukord ringiga tagasi. Nagu halb nali. Nagu stseen, mida oled juba näinud. Ja esimene mõte on: miks jälle?mida ma ei õpi? mida ma teen valesti?

Aga mis siis, kui seekord ei anna sellele tähendust?

Mitte ei hakka lahti harutama.

Mitte ei tee sellest suurt lugu.

Mitte ei seo seda oma väärtuse või võimekusega.

Vaatad nagu filmi.

Ahah.

See stseen jälle.

Huvitav.

Kui me anname olukorrale tähenduse, tekib emotsioon. Emotsioonist tekib reaktsioon.

Reaktsioon hoiab mustrit elus. Kui tähendust ei anna, siis pole ka konksu. See ei ole põgenemine. See on teadmine: ma ei pea igast kogemusest tegema tõde. Ja siis võib juhtuda midagi huvitavat. Kas olukord hajub, sest tal pole enam energiat. Või näed sa korraga väga selgelt, mida teha – ilma draamata. Mõni asi ei tule tagasi selleks, et sind karistada. Vaid selleks, et näha, kas sa reageerid veel samamoodi. Ja kui ei reageeri… siis võibki tsükkel lihtsalt lõppeda.

Vahel suurim liikumine toimub siis, kui sa näiliselt ei tee mitte midagi.

Kas turvalisus sünnib kontrollist või usaldusest?
Kunagi öeldi mulle töövestlusel, et igas inimeses tuleb kahelda.

Et inimese enda sõnu tuleb alati küsimärgi alla seada. Et nii on turvaline. Ma tundsin, et midagi minus tõmbus kokku.

Ma saan aru, et on ameteid ja süsteeme, kus kriitiline mõtlemine ja kontroll on vajalikud. Vastutus on oluline. Pimedast usaldusest võib sündida kahju.

Aga ma jäin mõtlema — kas turvalisus peab algama kahtlusest?

On kaks väga erinevat lähenemist.
Üks ütleb: Alusta kontrollist, siis oled kaitstud.
Teine ütleb:
Alusta usaldusest, siis sünnib koostöö.
Mõlemad otsivad turvalisust. Lihtsalt erinevast kohast.

Mina olen mõistnud, et minu sisemine rahu ei sünni kahtlusest. See sünnib teadlikkusest.
Piiridest. Vastutusest. Ja usaldusest — esmalt iseenda vastu. Usaldus ei tähenda naiivsust. Ja kontroll ei tähenda tingimata külmust. Aga viis, millest me alustame, loob õhkkonna.

Kas me ehitame maailma, kus inimene peab end tõestama? Või maailma, kus inimene saab end näidata? Ma ei otsi vastandust. Ma lihtsalt märkan, mis minu sees kõlab. Ja mina valin alustada usaldusest. Selge pilguga. Aga avatud südamega. 🌿

Võta vastu elu kingitus ja aita ellu kutsuda mu raamat https://hooandja.ee/campaigns/lihtsus-minu-kuldne-tee/view/general

Ma arvan, et enamik tahab olla hinnatud, aktsepteeritud ning nii mõnigi kord peame pettuma, sest keegi hindab meid oma standardite, hirmude järgi.

Kuid armas sõber, nii nagu mina nii ka sina mõtle, miks me ennast mõjutada laseme, võitlusesse või kaitsesse asume?

Jah, sest me oleme harjunud nii, kuid nüüd vaata ja mõtle, kas need parameetrid käivad su kohta, kui jah, siis hinga ja võta vastu ning andesta endale

Kui ei, miks sa siis teiste asju endaga võtad? Anna tagasi teise energia ja vastutuse, et ta saaks nendega tegeleda ning sina tee edasi, mida oled loodud tegema.

Kallistades,

ikka mina, Kristi

Kesktee.ee

Õige inimene
Õige inimene su kõrval
ei tule sind muutma,
vaid meelde tuletama,
kes sa juba oled.
Ta ei silu sind sirgeks
ega lõika maha su metsikust.
Ta vaatab sind
ja naeratab:
„Just nii ongi hea.“
Ta võtab su naeru
ja su pisarad,
su tugevuse
ja su haavatavuse –
kõik kui kingituse.
Ta ei armasta sind ainult siis,
kui käed on koos.
Ta armastab sind ka vahemaa taga,
usalduses,
mis ei kao,
kui sammud lähevad eri suundadesse.
Õige inimene
ei seo sind kinni,
vaid annab tiivad.
Ja isegi siis,
kui ta ei seisa su kõrval,
on tema südames ruum,
kus sa oled alati hoitud,
tervik,
valgus,
kodu. 🤍✨

Häälestus

Mitte selleks, et olla suurem. Vaid selleks, et olla kooskõlas. Ma olen aru saanud, et asi ei ole enese suurendamises.mEi ole selles, et ma mõtleksin end kuidagi vägevamaks või erilisemaks.

Asi on häälestuses. See, kuidas ma ellu suhtun, on nagu nähtamatu häälestusnupp. Kui ma häälestan end puudusele, näen takistusi. Kui ma häälestan end võitlusele, tunnen, et pean kogu aeg pingutama. Kui ma häälestan end hirmule, tundub elu ohtlik ja raske.

Aga kui ma häälestan end usaldusele… siis ei muutu maailm üleöö. Muutub see, kuidas ma seda kogen. Ja see hõlmab ka ebamugavusi. Sest vahel, kui ma ei hakka ebamugavusele vastu,
siis see ei olegi enam ebamugav. On lihtsalt kogemus, mida ma läbin. Midagi, mis tundus esialgu hirmus. Midagi, mille eest tahaks ära joosta. Midagi, mille kohta mõistus ütleb: “Ma ei taha seda.” Aga kui ma jään kohale… hingan…
ja ei tee sellest vaenlast, siis avastan, et see ei tulnud mind murdma. Ebamugavus muutub liikumiseks. See on enda pehmeks lubamine.

See on otsus, et elu ei ole minu vastu. Et ma ei pea kogu aeg tõestama. Et ma võin olla kohal – ka siis, kui on keeruline. Ja kummalisel kombel just see muudab reaalsust. Mitte läbi jõu. Vaid läbi suhte. Ma ei taha olla suurem. Ma valin olla kooskõlas, iseendaga 🌿.

Vahel inimene läheb ahneks. Mitte ainult raha pärast. Vaid kogemuste, tulemuste, tunnustuse, kontrolli pärast.

Ja siis elu raputab. Mitte selleks, et karistada. Vaid selleks, et tagasi tuua. Tagasi sellesse hetke. Tagasi hingamisse. Tagasi sellesse, mis juba on.
Sest mitte miski muu pole päriselt oluline kui see, mis sul on just praegu.

See hetk. See kohalolu. See märkamise võime.

Kui ma hakkan suruma ja rohkem tahtma, siis ma olengi  juba iseendast nö väljas. Ja elu tuletab meelde – pehmelt või jõuliselt –, et tule tagasi. Kõik on siin, kõik loob ise, usalda, märka…

Praegu. 🌿