juuli 26
See, mida me päriselt soovime, see, mis meie hinge kutsub – see ongi su tee.Elu ei alga “kui kõik on valmis”, vaid siis, kui sina oled valmis ütlema:“Ma valin selle.” Ja siis… usaldad.Usaldad elu keerdkäike, juhuslikke hetki, vaikust, ootamatusi.Sa voolad kaasa ja elu küsib vahepeal sinult tasa:“Kas oled nüüd valmis?” Kui ei, siis sa kasvad …
juuli 26
Kui kergesti me anname hinnanguid.Üks pilk, üks hetk, ja juba on mõte valmis:„See on vale“, „See on imelik“, „Miks ta nii teeb?“Aga kui ausalt küsida –miks me tegelikult hinnanguid anname? Tihti on see kaitse.Et mitte iseendasse vaadata.Et mitte tunda valu, ebakindlust, kadedust või haavatavust.Et mitte näha, et see, mida me teises kritiseerime,elab ehk ka meis …
juuli 25
💫 Elas kord naine, kelle käed lõhnasid alati millegi ehtsa järele – taimed, savi, lapse juuksed, kuivanud rohu lõhn. Tema silmad peegeldasid sügavust, mida sõnadesse oli raske panna, ja ta süda lõi alati natuke rohkem siis, kui ta sai luua. Ta kudus, keetis, kirjutas, puudutas. Ta andis. Ja andis veel. Tema looming sündis armastusest – …
juuli 24
Pärast pikka vaikust olen hakanud avanema.Üle väga pika aja tunnen,et vaatan endale ausalt otsa.Ja ma teen seda, mida ma tunnen —olenemata sellest,kas keegi arvab sellest hästi või halvasti. See on minu ärkamine.Minu naasmine.Minu võimalus terveneda kõige sügavamal moel.Enda moodi.Täna on minus võimalus elada täiel rinnal,ravida end ise — seestpoolt,mitte teiste ootuste kaudu. Ja nüüd, kui …
juuli 20
Ehk puudutan, ehk helisen kellegi sees.Aga tegelikult —olen aastaid nagu jõgi voolanud,otsinud algust ja otsinud lõppu,kuni taipasin:💧 jõgi ei otsi,ta lihtsalt voolab.Jõgi ei oota, kuni voolab —ta voolab kogu aeg.Ta juba on. Elu hingab siin, praegu.Suurem tõde ei ela kaugel,ega kellegi teise käes —see oled sina.Sina oled allikas, sina oled voog. Sa ei pea end …
juuli 20
Alles hiljuti kandsin endas rahutust – seedimise raskust, küüneseene märkust, tunnet, et aeg on midagi puhastada ja muuta. Kuid mida rohkem püüdsin end distsiplineerida, seda enam tahtis mu keha vastu mässata: maiustused tõmbasid, isu kasvas, nagu oleks minus pesitsemas miski, mis ei soovinud lahkuda. Siis ühel hetkel lasin lahti.Mõtlesin: Ma ei pea võitlema. Ma ei …
juuli 19
Ühel vaikselt päikeselisel, soojal suveõhtul, kui päev oli veel kuldselt mahe ja maailm hingas aeglaselt, ootas naine oma hetke — seda väikest aega, mil ta sai minna jooksma, tuult ja ruumi nautima. Seni jalutas ta vaikselt aias. Tema sammud olid rahulikud ja ta sõrmed liikusid õrnalt marjapõõsaste vahel — siit üks punane sõstar, sealt üks …
juuli 19
Ma istun vaikselt, silmad kinni.Hingan sügavalt ja luban tähelepanul vajuda sügavale oma vaagnasse — sinna, kus minu keha eluenergia on kõige elusam ja ausam.Kuulan… ja vaagen hakkab rääkima: Vaagen ütleb:Tere, mu arm. Mina olen sinu hoidja.Ma olen kandnud rõõmu ja valu, armastust ja hirmu, kirge ja vaikusehetki.Kõiki neid lugusid, mis on sind kujundanud.Aga nüüd ma …
juuli 19
Elus liigub inimene, kellele meeldib vahel olla omaette. Tema “koopaks” on tema vaikne ruum — koht, kus ta tunneb end kõige rohkem iseendana. Ta kuulab elu aeglast rütmi, naudib lihtsust ja vähesust. Ta käib välja siis, kui soovib, mitte selleks, et teiste ootustele vastata.Aga elu ja inimesed tema ümber annavad nõuandeid, arvamusi ja ootusi:”Sa peaksid …
juuli 18
✨ On aegu elus, kus märkame, et meie sees on midagi, mida oleme kaua varjanud või eitanud. Midagi, mis on meie loo osa, aga tundub raske, valus või häbiväärne — justkui tahaks seda ära lõigata, peita pilgu eest. Kuni ühel hetkel taipame: see kõik on siin maailmas. Kõik lood, kõik inimesed, kõik minevikud — ja …