✨ Soojuse sünd

Mõnikord tuleb hetk, kus sees süttib soov – mitte kindla plaani või vajaduse pärast, vaid lihtsalt seepärast, et süda hakkab rääkima.
Sel korral rääkis ta selgelt ja soojalt.
Tuli kutse luua väekas salv “Soojus” – mitte toode, vaid tunne, mis oleks olemas siis, kui väljas on külm ja sees on tühjus, kui keha vajab sooja ja hing tahab meeldetuletust, et valgus on alles.

Ma ei teadnud täpselt, kellele see mõeldud on, ega miks just praegu.
Aga praegu on iga päev uus ja iga päev tuleb vajadus luua midagi, mis toob soojust ja hoolt – endale, teistele, või lihtsalt maailma voogu tasakaalu juurde.
Nii sündis Soojus.

Kõik algas väärisõliga, mis sai tehtud kõrgekvaliteetsest külmpressitud oliiviõlist, kuhu panin pärnaõied, naistepuna, põdrakanepi, angervaksa, raudrohu, piparmündi ja paar saialilleõit.
Need taimed on meie maa hingus – igaüks oma looga ja väega:
🌼 Naistepuna – valguse ja sisemise tule kandja, aitab vabastada pingeid.
🌿 Põdrakanep – rahu ja ühenduse looja, toob keha ja meele ühele sagedusele.
🌾 Angervaks – toob liikumisse kerguse, aitab külma ja niiskuse järel taastuda.
🍃 Raudrohi – väekas kaitse- ja soojendustaim, ergutab vereringet ja väge.
🌱 Piparmünt – lisab värskust, avab hingamist ja annab selguse.
🌸 Pärnaõied – südame rahu, lõdvestuse ja magususe kandjad.
☀️ Saialill (kaks õit) – justkui päikese energeetiline sära, mis ühendab kõik teised taimed ühte helkivasse valgusesse.

Sellest õlist sai salvi süda.
Lisasin sheavõid, kookosrasva ja mesilasvaha, et see soe tunne jääks naha sisse – pehmelt, hoides ja kaitstes.
Lisaks glütseriin ja E-vitamiin, et niiskus ja elu selles väes säiliksid kaua.

Ja siis tuli lõhn – soe, sügav, elav.
Apelsini sanguine tõi rõõmu ja valguse, nelk lisas väe ja kaitse, muskaatpähkel ja ingver tõid sooja ja elujõu, ravintsara puhastas ja kaitses, patchouli maandas, ja palsamnulg kattis kõik metsase rahuga.
Need eeterlikud õlid ei olnud lihtsalt lõhnad – need olid sõnumid, mis tulid eri suundadest, kuid sobitusid täiuslikult nagu neli elementi ühes hinguses.

🌿 Maa andis rahu ja kaitse.
🔥 Tuli süttis soojuseks ja elujõuks.
💨 Õhk tõi hingamise ja kerguse.
💧 Vesi voolas rahuna, mis kannab.

Nii sündis Soojus – salv, mis ei ole ainult kehale, vaid ka hingele.
Kui seda endale kanda, tunned, kuidas ta justkui mössib ja võtab kaissu – rahustab, avab, pehmendab.
Ta ei küsi, kellele ta mõeldud on – ta lihtsalt on, ja leiab tee nende juurde, kes teda vajavad.

Ja võib-olla ongi see loomise tõeline olemus: mitte teada “kellele” või “miks”, vaid lihtsalt lasta soojusel sündida siis, kui maailm seda kutsub.

🌙

Naljakas mõelda, et tahtsin uneõli teha juba augustis, aga kuidagi ei jõudnudki.

Vahepeal tuli nii palju muud — elu, lapsed, uued ideed ja muutused.

Eile aga tundsin, et nüüd on aeg. Panin kõik valmis, vaatasin üle kõik oma eeterlikud õlid ja otsustasin, et teen lõpuks parima uneõli, mis mu õlidest võimalik luua on.

Ja tehtud see sai – kohe tuli kergem ja mõnusam tunne.

Vahepeal mõtlesin, kas üldse veel teha…aga siis taipasin, et muutused sünnivad siis, kui ma elan täna ja teen täna seda, mida armastan – mitte siis, kui muutus ise tuleb.

Nii sündis retsept, kuhu said sisse:

Lavendel aspic – rahustab meelt ja keha, aitab pingest lahti lasta ja loob sisemise harmoonia.

Apelsin sanguine – toob soojust ja rõõmu, aitab muremõtted pehmeks muuta.

Geranium Bourbon – tasakaalustab tundeid, avab südame ja aitab helluse kaudu rahuneda.

Patchouli – maandab, toob turvatunnet ja ühendab maaga.

Ylang-Ylang III – aitab lõõgastuda ja tunda end hoituna; ühendab keha ja hinge pehmuses.

Kõik need õlid segunesid viinamarjaseemneõliga, mis on kerge ja kiiresti imenduv baasõli – ei jäta nahka rasvaseks, toidab õrnalt ning aitab eeterlike õlide väel kehasse sulanduda.

See õli kannab endas voolavuse ja pehmuse energiat – just seda, mida uinumiseks vaja.Ja nüüd, kui see on valmis, tunnen, et see on tõesti hea kombinatsioon – rahustav, hingega tehtud ja pehme nagu uni ise. ✨

Kõik sai alguse ühest lihtsast, kuid sügavast küsimusest – mida oma eluga peale hakata? See küsimus kummitas pikalt kuni enam ei jaksanud. Ühel hetkel taipasin, et vastuseid ei pea otsima – piisab, kui lasta olemisel juhatada.

See juhatus viis mind looduse juurde. Meie enda aasade väekatest taimedest sündisid esimesed salvid, hiljem ka tinktuurid, spreid ja õlid (juba mitmed aastad ennem oli raamatuid just taimede teemal lugeda ja kingitusena samuti saadeti just taimedega seonduvat, samuti aitas imeliselt Källomäe perenaine oma teadmistega). Need polnud aga loodud müügiks, vaid selleks, et õppida, kogeda ja avastada, kuidas loodus saab inimest toetada.

💚 Salvide sünd ja armastus

Salvid sündisid minu elus armastusest looduse ja taimede vastu. Iga taim, iga tõmmis ja iga segamine on minu jaoks justkui dialoog loodusega – võimalus olla ühenduses ja võtta vastu see vägi, mida taimed jagavad. Salv on rohkem kui lihtsalt segu purgis – see on armastus, mis sünnib südame ja käte koostööst, alati justkui õige inimese jaoks õigel hetkel.

💚 Kaartide sünd ja tähendus

Teistsuguselt, kuid sama sügavalt tulid minu ellu ka kaardid. Aastate jooksul märkasin, kui oluline on inimestel saada meeldetuletusi oma enda sisemisest väest ja selgusest. Seepärast tundsin, et mul on ülesanne luua tööriist, mille kaudu saab igaüks ise kokku panna endale sobivad toetavad sõnumid ja energia. Kaardid ei ole lihtsalt ilusad laused – need on energeetilised sillad, mis aitavad ühendada inimese tema enda tarkuse ja jõuga.

Sellest kasvasid välja ka töötoad – kohtumispaigad, kus saab põimida looduse väe, loovuse ja oma sisemise tarkuse.

💚 Miks ma teen nii, nagu teen

Ma ei tee salve ega kaarte selleks, et midagi väljastpoolt peale suruda. Teen neid seepärast, et see on minu loomulik tee – viis, kuidas jagada armastust, kohalolu ja sisemist väge. Kui keegi tunneb ja vajab, siis ta leiab minuni tee ise. Ja siis on minu roll vaid lihtne: anda edasi oskused ja luua ruum, kus inimene saab ise kogeda ja avastada, mis teda toetab.

Lisaks kõigele õpitule ja kogetule tean ma, et minus on ka midagi teistsugust – olemise ja tundmise viis, mida ei saa lõpuni seletada. See ei tugine ainult teadmistele, vaid pigem vaikusest sündivale kohalolule. Need, kes tunnevad ja vajavad, leiavad minuni tee ise.

Kui sul on vaja teada minu “päriselu tausta”, siis olen 2004–2024 töötanud sotsiaaltöö valdkonnas (vahepealsete emapuhkustega). Praegu olen täieõiguslikult pühendunud ema, beebiga kodus ja lisaks veel ema kahele suuremale lapsele– ja see ongi minu suurim ja sügavaim tee🌿.

Minu eesmärk on luua ruume ja võimalusi, kus inimene saab kogeda oma sisemist väge – läbi taimede, loomise ja kohalolu.

Kui liigume uude paika – olgu see kodu, kool, töö või kogukond – on meis sageli suur unistus ja entusiasm: leida oma koht, jagada dialoogi, luua soojust ja teha ühiselt midagi tähenduslikku. See igatsus on inimlik ja kaunis – ta näitab meie loomulikku vajadust kuuluda.

Alguses paneme kogu hinge sisse – toome valgust, loome dialoogi, anname soojust. Kuid vahel juhtub, et vastukaja ei tule. Ootus jääb täitmata, ja entusiasm, mis tundus kingitus, võib mõnes kohas isegi liig tunduda. Tekib vaikus või külmus, mille sees meie valgus ei saa peegelduda.

See ei tähenda, et valgus meis kustuks. Vastupidi – ta on olemas. Lihtsalt mitte igas pinnases ei saa ta kasvada. Mõnes kohas hakkame paratamatult kokku tõmbuma, mitte halvast tahtest, vaid selleks, et hoida oma sisemist väge.

Samas võib teine inimene astuda samasse paika ja leida, et just seal saab ta toimida. Ka temal pole lihtne, kuid tema valgus peegeldub selles pinnases, sest tema kasvuvajadus ja mustrid sobivad selle keskkonnaga.

Nii ongi inimesed nagu taimed:

Üks vajab liivast pinnast ja päikest, et kasvada.

Teine vajab varju ja niiskust, et õitseda.

Kolmas vajab rammusat mulda ja rohket hoolt.

Kõik taimed on õiged ja ilusad, aga nad ei saa samades tingimustes ühtemoodi kasvada. Sama on inimestega – see, mis ühele sobib, ei pruugi teisele sobida.

Vahel võime jääda endas vigu otsima lõpmatuseni – kuni katki läheme. Vigu leiab alati, kui neid otsida. Aga tegelikult on meis kõike ja me vajame pigem hoolt kui lõputut kriitikat. Hästi hoitud taim ei räägi oma vigadest – ta lihtsalt kasvab ja õitseb.

Tomat võib roosipõõsas tunduda kohatuna, peaaegu “veana.” Aga kasvuhoones on ta suur vägi ja küllus. Sama on roosiga – tema ei saa kasvuhoones õitseda, aga päikese käes saab temast ilu. Kumbki pole vale, kumbki pole vigane – nad lihtsalt vajavad erinevaid tingimusi.

Ja ometi – ka ebasoodne pinnas võib olla tohutult vajalik kasvulava. Kui taim või inimene, kes on harjunud särama väljapoole, ei saa seda teha, pöördub valgus sissepoole. See on hetk, mil toimub puhastumine, juurte tugevdamine ja sisemise väe avastamine. Just sellistes ebamugavustes sünnib tihti looming, mis ei tule väljast, vaid kerkib sügavast seest.

Nii ei ole ebasoodne keskkond ainult takistus. Ta on võimalus – olla korraks varjus, et koguda väge, avastada uusi tahke ja ühel hetkel puhkeda välja sootuks uuel kujul.

✨ Küsimus pole mitte selles, kas jääda või minna, vaid selles, kas koht toidab sinu valgust või sunnib sind hoopis oma juuri uurima. Mõlemal on väärtus. Me kõik oleme erinevad taimed, igaühel oma ülesanne ja vägi. Õigetes tingimustes saab igaüks meist õitseda – vahel aga kasvatab meid kõige rohkem just ebamugav pinnas. ✨

Kui vahel arvan, et ma enam ei tee salve, tuleb alati sisemine teave, mis sosistab: see tuleb teha. Ühel päeval palun mehel välja kaevata varemerohu ja mädarõika juured.

Teisel päeval puhastan, koorin, hoian neid käes – ja asetan õrnalt õlisse, et nad hakkaksid vaikselt oma väge andma. Õli läheb madalal kuumusel ahju settima. Vahepeal eemaldan mädarõika, et tema teravust oleks parasjagu. Siis lisan saialilleõied ja lasen kogu segul 5–6 tundi ahjus rahulikult küpseda. Seejärel sõelun välja selge, taimse ja väeka õli ning jätan ta ööseks puhkama.

Järgmisel päeval liituvad juurde kookosrasv, sheavõi ja mesilasvaha. Nad sulavad õrnalt õliga üheks.Kui segu jahtub, lisan glütseriini, E-vitamiini ja eeterlikud õlid, mis toetavad keha ja hinge. Siis loen peale väesõnad. Pisarad tulevad silma, sest tean, et see, mida teen, on õige ja ilus. See hetk on nii võimas, et ka endale on vahel uskumatu. Jaotades valmis salvi anumatesse, lasen neil rahus seista.

Istun oma Jakobiga, vaatan ja imetlen. Tunnen, et olen saanud teha midagi, mis on suurem kui mina ise. Olen otsustanud, et iga purk saab endaga kaasa kaardi – kus on salvi info ja selle lugu. See ei ole ainult raviv vahend kehale, vaid ka sõnum hingele. Ma olen tänulik oma loole, oma võimekusele ja kuulamisele. Tänulik ka varjudele, mis esile kerkivad – sest ma oskan neid nüüd vastu võtta ja öelda: aitäh, et mind olete kaitsnud. Ma tean, et teen õiget asja. Ma ei pea kartma.

Ma usaldan ja lähen edasi. 🌿✨