Kui nende vahel on tasakaal
…siis ei ole enam survet.

Ei ole tunnet, et peaks.
On tunne, et võib.

Loomine ei tõmba sind endaga kaasa
ja mitteloomine ei ole põgenemine.

Mõlemad hingavad samas rütmis.
Sa tead, millal tegutseda
ja millal lasta kätel puhata.

Millal sõnad voolavad
ja millal vaikus ravib rohkem.
Tasakaalus ei sünni asjad pingutusest,
vaid loomulikkusest.

Ja sina ei kao loomisesse ära,
ega kao ka vaikusesse.
Sa oled kohal.
Ja sellest piisab.

Puhkamine ei ole luksus, vaid vajadus.

Kui keha või meel annab märku, siis tulebki puhata – kas füüsiliselt, vaimselt või mõlemat.

Paranemise ja taastumise hetkel ei ole mõistlik sundida end just sinna, kus väsimus kõige rohkem pitsitab.

Kui saad, vali ära teha vaid see valdkond, kus on veel veidi energiat ning teisiti ei saa.

Ja kui seda ka ei ole, siis tee ainult hädavajalik – või võimalusel mitte midagi. Sest taastumine ei võta sinult aega ära. Ta annab selle tagasi.

Sageli juba järgmisel hetkel teed sa kõik tasaja rohkemgi veel – sest oled lubanud endal päriselt taastuda.

Mõnikord arvad, et oled kohal. Usalduses. Et oled sellest vanast mustrist juba läbi.

Ja siis… tekib pinge. Kehasse hiilib rahutus. Mõte, kas ma olen piisav, kas keegi hindab negatiivselt, kas kõigile sobib. Kas peaks end veel selgitama. Või hoopis valmis olema – igaks juhuks – kaitseks….Ja alles siis tabad ära: ma surun, pingestan, mõtlen üle. Ma pingutan jälle, et olla “õige”. Et mitte haiget saada. Et mitte eksida. See ei tähenda, et usaldust pole. See tähendab, et kihte on rohkem.

Usaldus ei ole sünni vaid otsusest. See ei ole seisund, kuhu jääd ja kõik ongi klaar. Usalduse otsus peab elus järgi jõudma, usaldusega on kohtumine iga kord, kui elu puudutab mõnd vana närvi. Ja iga kord, kui märkad, et kellegi hinnang on äkitselt tähtis, on sul valik. Kas minna automaatselt kaitsesse või jääda hetkeks paigale ja öelda endale vaikselt: mul on turvaline ka siis, kui mind ei mõisteta.Seda ei pea parandama.

Ei pea endale ette heitma. Piisab märkamisest. Sest just seal – pinge sees –õpid usaldust päriselt. Mitte teoorias, vaid kehas.

Me teeme nii, nagu on ette näidatud. Kiirustame, pingutame, väsime. Ütleme, et “ meil on praegu kiire”. Ja usume, et see ongi eduka elu märk.

Me elame mustris: pinguta → väsita end → siis lõdvestu.

Jooga. Meditatsioon. Tants. Vaikus. Justkui lõdvestus oleks preemia hästi ära kannatatud elu eest.

Aga äkki…see ei olegi elu loomulik rütm.

Samas ei tähenda lõdvestus seda, et inimene peaks kogu aeg lõdvestunud olema, rahulik, tasakaalus, ontlik.

Lõdvestus ei ole tunnete puudumine. See on oskus lubada tundeid. Lubada olla väsinud. Lubada olla ärritunud. Lubada olla kurb, segaduses, rõõmus, mittetäiuslik. Ja mitte neid seisundeid kinni mätsida, selleks et endale või teistele tubli, tugev või edukas näida.

Tõeline lõdvestus ei tule siis, kui ebamugav tunne kaob, vaid siis, kui sa ei hakka sellega võitlema. Äkki oleme sattunud mängu keerisesse, kus ka „rahulikkus“ on muutunud rolliks, mida peab hästi esitama.

Aga lõdvestus ei ole poos. See on ausus iseenda suhtes. See on oskus olla kohal ka siis, kui on raske. Hingata ja võtta vastu elu ka siis, kui sees on pinged. Ja lubada endal olla päris —mitte parandatud.

Ja paradoks on see, et inimene, kes lubab endal olla päris, ei muutu nõrgaks. Ta muutub tervikuks. Ta ei tee rohkem või teeb, kuid mitte tõestades. Ta ei tõesta rohkem. Ta lihtsalt on.

Ärkamine ei ole mäss.See on küsimuste küsimine iseendalt: kas ma elan rolli või elan tõtt?

Sest kui sa näed mängu, ei pea sa enam kõiki reegleid järgima. Ja võib-olla ei ole elu ülesanne ära elada ja siis puhata. Võib-olla on elu ülesanne elada nii,et ka ebamugavates hetkedes on lubatud hingata.

✨🌟✨

Meile on õpetatud ja õpetatakse siiani, et kiirus on tugevus.

Et kui sa liigud kiiresti, oled tubli, edukas, elus ees.

Aeglus tundub justkui samm tagasi.

Peatus.

Nõrkus.

Aga kas on?

Aeglus ei karda kiirust. Aeglus teab, et kiirus väsib. Et ühel hetkel ei jaksa keha, meel ega süda enam joosta. Kiirus kardab aeglust. Sest aegluses ei ole kuhugi põgeneda. Seal ei päästa tegevus, kohustused ega „peab“. Seal jääb alles see, mis on päriselt. Sageli ei jookse me elu poole, vaid iseenda eest ära.

Aeglus ei peata elu. Ta laseb elul järele jõuda. Ja kui elu on kohal, ei ole enam vaja kiirustada. Võib-olla ei olegi küsimus tempos, vaid aususes iseenda suhtes.

Kuidas sinul praegu on –kas sa jooksed… või lubad endal olla?

Miks sa võitled selle vastu, kui see sind ei teeni ja tasapisi võtab su keha ja vaimu?

Võib-olla mitte sellepärast, et tahad,
vaid sellepärast, et lahti laskmine tundub hirmutavav?

Seni, kuni võitled, on tunne, et justkui veel hoiad midagi koos. Aga mis saab siis, kui ütled endale ausalt: okei, nii on. Kui lepid ja tead, et on aeg.
Mitte alla andes, vaid lõpetades vastupanu. Siis lased elul voolata. Mis vahet on, mida keegi arvab? Niikuinii keegi alati arvab… Lõpeta!

Lahendused ei tule sundides,
vaid siis, kui sa enam ees ei seisa. Sest kui oled vales kohas, jääb keha haigeks. Ja kui teed valet asja, väsib hing ära. Nii, et lõpeta. Lase end vabaks ja lase elul kanda.

Sa oled hoitud!

Kujuta ette, kui palju kergem hakkab, kui sa tunnistad kohe:
jah, ma eksisin.
jah, ma tegin nõmedalt.
jah, ma liialdasin.
jah, ma ei käitunud ilusasti.
jah, ma tulin töölt varem ära.
jah, ma hilinesin.
Ilma peitmata.
Ilma kaitsmata.
Ilma õigustamata.

Selline koorem kukub õlgadelt, et ise ka imestad.
Ja mis on kõige naljakam – mitte midagi ei juhtu.
Päriselt ka. Mitte midagi hullu.

Tihti on teine pool harjunud varjamiste, keerutamiste ja mängudega. Ausus on ootamatu. Küps. Vahel isegi ehmatav. Ja kui keegi selle peale ründab, siis see ei puutu sinusse. Sest me kõik, absoluutselt kõik, teeme kogu aeg midagi, mis kellelegi ei sobi. Midagi juhtub nagunii.

Ma ei teagi, kust ja millal on tulnud see ideaali tagaajamine ja teesklus, aga see on puhas näitemäng. Ja sellest loobudes – usu mind – hakkab keha reageerima. Tervenemine algab. Kaal langeb. Ärevus langeb. Elu muutub kergemaks.

See ei tähenda, et me peaks hakkama meelega „jama“ tegema. Ei. Elu vajab pühendumist.

Aga me saame olla leebed – iseenda ja teistega.
Kui keegi ütleb ausalt: läkski nii ja sa tead, et ta ei teinud seda meelega, siis on see okei. Seal on inimene, mitte roll. Ja isegi kui ühe korra teebki meelega – näiteks magab sisse, sest lihtsalt ei jaksa – so what? Mis siis tegelikult juhtub?
Enamasti mitte midagi.

Lahendused tulevad alati. Just siis hakkab tööle meie inimese kõikvõimas aju. Loovus. Kohanemine. Mõtlemine. Ilma hirmuta. Muidu olemegi liiga programmis – tegemas lihtsalt seda, mida liinil peab. Automaatselt.
Ise reaalselt aju kasutamata. Aga inimene ei ole loodud olema liinitööline omaenda elus.

Ta on loodud märkama, valima, vastutama ja vahel ka peatuma. Rahu. Ja lihtsalt ole see, kes sa oled.
Ilma hirmudeta.

Universum on tühi.

Puhas, nagu avatud ruum. Ta lihtsalt kuulab. Ja meie, sageli märkamatult, täidame selle ruumi oma mõtetega, tunnetega ja väikeste sisemiste võngetega, mida ise heaks või halvaks ei nimeta, aga mis siiski välja kiirgavad.

Tabame end mõttelt või ütlemast: „Oi, ma pole ammu haige olnud.“ „Oi, lapsed on viimasel ajal nii hästi käitunud.“ „Oi, meil on mehega nii hea suhe, täielik harmoonia.“ Need laused kõlavad nagu tänulikkus, kuid põhirõhuga üllatus –, justkui see kõik oleks ajutine, justkui hea oleks midagi ebatavalist. Universum ei kuule sõnu, ta kuuleb seisundit. Kui hea tundub meile haruldane või ebakindel, siis see ongi sõnum, mis teele läheb.

Mitte rõõm, vaid kahtlus. Mitte rahu, vaid ooteseisund. Ja universum, olles tühi ja neutraalne, ei tõlgenda ega paranda – ta vastab. Ja siis me imestame, miks just nüüd midagi juhtus, miks rahu justkui lagunes, miks olukord muutus, kuigi kõik oli ju nii hästi.

Aga võib-olla ei olnud küsimus selles, mis juhtus, vaid selles, mida me pidasime normaalseks. Kui hea on meie jaoks erand, siis elu peegeldab seda erandlikkust tagasi.

Võib-olla on aeg lubada endale teistsugune suhe heaga. Mitte imestada, et tervis püsib, vaid tunda, et see on loomulik. Mitte rõhutada, kui rahulikud lapsed parasjagu on, vaid usaldada, et rahu on neis olemas.

Mitte üllatuda harmooniast suhtes, vaid võtta see kui seisund, kuhu ongi jõutud.

Ja võib-olla on huvitav katsetada ka vastupidist üllatust – mitte karta head, vaid vaadata maailma kerge muigega ja mõelda: huvitav, et midagi eriti head pole veel juhtunud… ja jääda sinna ootusesse ilma pingeta, ilma ärevuseta, lihtsalt avatusse. Mis siis huvitav juhtub?