Mul on väga pikalt olnud soov luua ja hirmus asjaajamise ning struktuuri ees olen need edasi lükanud aastateks. Nüüd tunned, et enam ei saa edasi lükata, vaid vaatan üks samm korraga järjest oma hirmudele otsa. Kirjutasingi ühele ametile, mida vajan, et luua, sain väga põhjalikud vastused. Alguses ehmatas. Kui palju on vaja teha, et päriselt läbi minna. Kui pikk on nimekiri. Kui palju samme, nõudeid, läbimõtlemist. See ehmatus oli olemas. Aga ta oli üliväike. Tegelikult on kõik hästi. Ma sain aru, et see suur nimekiri ei tulnud mind peatama. Elu tuli minult küsima. Kas sa oled valmis? Mitte kas sa suudad kõike korraga. Mitte kas sa tead juba täna kõiki…

Tänulikkust ei saa sundida. Aga seisundit saab valida. Ja märgata. Ma ei usu enam tänulikkuse peale surumisse.See „ole tänulik“ ei tööta, kui sees on väsimus, valu või segadus. Keha teab kohe ära, kui miski pole päris. Siis tõmbub ta kinni. Aga ma olen märganud üht teist vahet. Ma ei pea sundima tunnet. Ma saan valida seisundi.Ma saan valida, et ma hingan aeglasemalt.Et ma ei jookse mõttes ette ega taha tagant ära. Et ma luban endal olla kohal, ilma hinnanguta. Ja siis ma hakkan märkama. Mitte suuri asju.Vaid päris asju.Et jalad on maas.Et mul on soe.Et keegi on kõrval.Või et ma olen üksi ja see on täna just see, mida vaja.…

Täna jagan sinuga lastele loodud lehti, mis aitavad õhtul vaikselt rahuneda, hingata ja tulla päeva saginast tagasi turvalisse olemisse.

On hetki, kus elu tundub nagu muinasjutt. Kõik on justkui jeeee – ilus, kerge, õige. Sa mõtled: uskumatu, kas tõesti võibki nii olla?Ja siis… järgmine hetk oled justkui tagasi kuskil minevikus, kohas, mis pole üldse sinu oma. Elus, mida sa ei ole valinud. Ja tekib küsimus: miks see nii on? Võib-olla sellepärast, et universum on tühi ja puhas ning loob vastavalt sellele, mida sa vajad, otsustad ja valid. Kui sa ise mõtled: “Ossa… mul ongi ju kõik hästi”, ja samal ajal oled natuke ehmunud, kas see ikka võib nii olla, siis universum justkui küsib vastu:“Ahhaa… sa pole kindel. Äkki sa ei tahagi?” Siia kõrvale sobitub minu jaoks ka maatriksi teooria.…

Kui otsustan hakata päriselt raha looma, kerkib nähtavale surve – justkui peaks end rohkem tõestama, pakkuma rohkem, pingutama üle.Ja siis ilmub irooniline peegel: keegi, kelle tooted on juba väga head, aga kes püüab ikkagi kõigest väest, maksab justkui peale. Mitte seepärast, et väärtust poleks – vaid seepärast, et sees elab mittepiisavuse tunne. Ja sealt tuleb arusaamine: see on minu õppimise koht. End väärtustada mitte läbi pingutuse, vaid läbi teadlikkuse ja rahu.Läbi teadmise, et kui väärtus on päris, ei pea ta karjuma.Kui pühendumine on ehe, ei pea ta end õigustama. Ma ei pea end rohkemaks tegema, kui ma olen.Ma ei pea pakkuma rohkem, kui on õige.Ma ei pea kiirustama, sest loomine…

On huvitav, kuidas pöördepunkt ei tule pingutades,vaid siis, kui oled päriselt väsinud.Mitte alla andnud,vaid ära elanud. Kui ei rutta enam,ei suru ega püüa kõike korraga paika panna,siis hakkab midagi vaikselt joonduma.Nagu elu võtaks sammu ettepoolejust sel hetkel, kui sina astud sammu tagasi. Tekib teadlikkus,et kõik ongi täiuslik just nii, nagu on.Mitte seepärast, et kõik oleks valmis,vaid seepärast, et vastupanu kaob. Ma ei pea rohkem tegema,kui on aus.Ma ei pea rohkem olema,kui ma olen.Ma ei pea teistelt rohkem nõudma,kui nad praegu suudavad. Ja kummalisel kombel,just siis hakkab kõik, mis peab tulema,tulema ise.Ilma sunduseta.Ilma tõestamiseta. See ei ole loobumine elust.See on elu lubamine.Ja sellest kohast vaadatesei ole enam kiiret ega puudujääki –on…