Täna hommikul ärkasin ja tundsin, et ma ei pea kõike korraga kandma. Kõiki küsimusi, mälestusi, segadust, mis päevade jooksul on üles kerkinud. Elu on viimasel ajal toonud mu ette palju. Ja ometi on mul alati olemas valik. Täna valisin hoida. Hoida seda, mis on päriselt vajalik – rahu, armastust, lihtsaid hetki. Hoida elu imelist, mis on juba olemas. Hommikust vaadet, mis avaneb akna taga. Vaikust, mis kutsub korraks peatuma. Kohvitassi soojust peos.Kui ma niimoodi hoian, siis taipan, et ime ei ole kuskil kaugel. Ime on siin – selles, et hingan. Selles, et lapsed magavad veel rahulikult. Selles, et päike hakkab udu seest esile tulema. Ja selles, et minus on jõud…

✨Viimasel ajal on hommikud toonud ärkamise juba kell 4. Sel hetkel on maailm vaikne ja justkui ootamas. 4.44 tundsin otsust – hakkan looma kaarte. Alles hiljem vaatasin, mida see numbrite kombinatsioon tähendab. See hetk oli nagu kinnituseks, et olen õigel rajal. Nii sündisid punased kaardid – ühele poole minu enda kirjutatud sõnumid, teisele poole Zibu märgid, mis tulid minuni justkui ise. Mõnele lisasin väikese kleepsu või pildi – et rõõm ja üllatus oleks veelgi suurem. Paralleelselt sündisid ka laste kaardid – värvilised, mängulised ja lihtsate sõnumitega, mis tuletavad meelde: “sa oled hoitud, sa oled oluline, ka hirm on okei.” Kaartide loomine on minu viis olla ühenduses – nii enda kui…

Küllus on nagu hingamine. See liigub sisse ja välja, täitudes ja vabastades. Kui oskame olla tänulikud nii tulemise kui minemise eest, jääb vool elus avatuks. Küllus ei ole vaid raha – see on kogu elu. See on iga arve maksmine, iga kink, iga andmine ja vastuvõtmine. Tänulikkus iga liikumise eest tervendab meid ja loob juurde uut küllust. Ent ka vastuvõtmine on oskus. See vajab lubamist ja usaldust. Sageli takistavad meid hirmud – hirm läbi kukkuda, võlgu jääda või mitte väärida seda, mis tuleb. Need on vaid mõtted, mille aju on projitseerinud. Kui need lahti laseme, sünnib kergus ja küllus saab voolata vabalt. Küllus ei ole sunnitud vahetus, vaid loomulik rütm.…

Olen oma teekonnal kogenud, et lapse kasvamine pole ainult tema lugu. See on ka minu enda sisemise töö ja õppimise lugu. Iga uus samm lapse elus kutsub mind vanemana õppima lahti laskma ja usaldama. Kui mu laps esimest korda lasteaeda läks, sain aru, kui tugevalt ta peegeldab minu tundeid. Kui mina kartsin, hoidsin kinni ja polnud valmis lahti laskma, siis lapsel oli samuti raske minna. Alles siis, kui suutsin endas öelda: “Ta on hoitud. Ma usaldan keskkonda ja tema jõudu,” muutus ka tema samm kergemaks. Hiljem kooli minnes kordus sama õppetund – aga juba sügavamal tasandil. Nüüd polnud enam ainult harjumine uue ruumi ja õpetajaga, vaid tervete päevade möödumine kodust…

Minu tee ettevõtlusesse ei alanud äriplaani ega numbritega. Ta algas hoopis südamest – ja köögist. Kui ma ei teadnud, mida teha, läksin taimede ja jahudega sehkendama. Köök on minu suurim teraapia. Seal, segades, sulatades ja katsetades, rahuneb meel ja avaneb loovus. Ma lihtsalt loon ja loon, perega, pereta. Alguses sündisid kõik loodu endale ja perele, lähedastele kingiks, hiljem märkasin, et need annavad rõõmu ja hoolt ka teistele. Siis sain aru – see, mida ma südamest loon, ongi juba äkki ettevõtlus…. Ning kui loon, mida südamest tunnen, siis kõik toimibki. Ettevõte on minu tänane vorm, aga selle taga on midagi palju enamat – ettevõtlikkus. See on hing ja süda, mis pulbitsevad…

On päevi, mil süda sosistab rahulikult: “Kõik on hästi. Sind hoitakse. Elu kannab sind.” Aga samal ajal pilk ringi vaadates näeme reaalsust, mis meile ei meeldi. Asju, mis on poolikud, raskused, mis suruvad peale, või tulevik, mis tundub ähmane. Just siis tekib hirm. Hirm tuleviku ees, sest meel ei näe tervikut, vaid ainult killukest – praegust raskust. Aga süda teab, et raskus ei ole igavene. Mõnikord piisab väga väikesest rõõmuhetkest, et hing kergemaks läheks – näiteks soojast kallistusest, jalutuskäigust, vihmast aknal, päikesekiirest või hetkest looduse keskel. Need pisikesed hetked on sillad südame usalduse juurde. Kui on raske, võib küsida endalt:✨ “Mis ma hetkel vajan? Mis mind praegu rõõmustaks?” Võib-olla on…

Kui maailm loodi, oli igal sõnal ja igal numbril oma tähendus. Need ei olnud pelgalt märgid, vaid sagedused – energia, mis kannab endas lugu. Täna elame maailmas, kus sõnad ja numbrid justkui ujutavad meid üle. Me näeme kuupäevi, kellaaegu, registreid, dokumente ja nimesid… aga kui palju me tegelikult märkame nende taga peituvat? Kui palju näeme enamat kui lihtsalt juhust või ametlikku kirjet? 💛Nimed kui peeglid Eesnimi on sageli teadlik valik – justkui seeme, mille vanemad lapse hinge külvavad. Minu nimi Kristi pandi Kristuse järgi, sooviga, et minus oleks tahe abistada nõrgemaid ja usk suuremasse. Nii kätkeb mu eesnimi juba sünnist alates missiooni – olla valguse kandja ja toetaja. Perekonnanimi on…