Me kuulame sõnu, kuid kuuleme iseennast. Me kuulame teisi, kuid kuuleme läbi oma filtri. See, mida kuuleme, ei ole kunagi tõde ise – see on peegeldus meis. Tõde ei asu väljaspool, vaid selles, mida see meis esile toob. Sõna võib kaduda, aga tunne, mille see puudutas, on see, mis päriselt kõneleb. Ja mida me selle kõigega peale hakkame? Me ei pea kohe reageerima ega vastama. Piisab, kui lubame endal märgata, mida see meis liigutab.Kui kohtume iseendaga ausalt, saab valu hajuda ja tarkus jääda.Nii muutub kuulamine teekonnaks tagasi enda südamesse.

Me ei ole keegi nõrgem ega tugevam, halvem ega parem. Kõik lihtsalt on. Igaühel on oma tee, oma ülesanne ja oma rütm. Olen märganud, et minu ülesanne on meenutada – raputada õrnalt, vahel ka veidi tugevamalt –, et vägi ei asu kuskil väljaspool, vaid meis endis. Inspiratsiooni ja peegeldusi võib tulla teistelt inimestelt, raamatutest, hetkedest, kuid tõeline algus saab tulla ainult meie seest. Just seal sünnib see esimene otsus: ma valin elada oma südame ja sisetunde järgi. Meid on kaua õpetatud uskuma, et kusagil väljaspool on targemad, õigemad, paremad vastused. See on loonud meis harjumuse mitte usaldada iseennast. Ometi on tõde, vägi ja tarkus meis kõigis juba olemas. See ei…

Me kõik oleme kuulnud või ise öelnud lauset: „Mul on kiire.“ See kõlab justkui elu loomuliku osana – tegemisi on palju ja aega vähe. Aga kui peatuda ja kuulata, siis selles lauses on rohkem kui pelgalt ajapuudus. Sõnade vägi Sõnad ei ole pelgalt helid – need loovad meie kogemust. Kui ütleme endale: „Mul on kiire,“ reageerib ka keha: hingamine läheb pealiskaudsemaks, meel muutub rahutuks, süda tunneb survet. Kiirus ei sünni ainult välistest tegemistest, vaid ka sisemisest loast kiirustada. Kui aga jätta need sõnad ütlemata, võib elu tunduda teistsugune. Siis ei pea iga hetk olema võidujooks, vaid saab olla kulgemine. Miks me ütleme „mul on kiire“? Mõnikord on see fakt, mõnikord…

Pärast pikka vaikust olen hakanud avanema.Üle väga pika aja tunnen,et vaatan endale ausalt otsa.Ja ma teen seda, mida ma tunnen —olenemata sellest,kas keegi arvab sellest hästi või halvasti. See on minu ärkamine.Minu naasmine.Minu võimalus terveneda kõige sügavamal moel.Enda moodi.Täna on minus võimalus elada täiel rinnal,ravida end ise — seestpoolt,mitte teiste ootuste kaudu. Ja nüüd, kui ma hakkan taas tegutsema ka väljapoole,vaatavad mõned imestusega.See on neile harjumatu.Sest vahepeal olin ma ju peidus.Vaikselt. Kadunud. Nüüd näevad nad mind uue valgusega —loov, elav, aus.Ja see võib tunduda neile imelik.Nad ei tea,kus ma olen olnud.Mida ma olen kogenud.Kuidas ma olen murenenud ja kogunenud.Mida ma vajan. Mida ma nüüd valin. Mõned küsivad:„Kas sa ei tee…

Ühel vaikselt päikeselisel, soojal suveõhtul, kui päev oli veel kuldselt mahe ja maailm hingas aeglaselt, ootas naine oma hetke — seda väikest aega, mil ta sai minna jooksma, tuult ja ruumi nautima. Seni jalutas ta vaikselt aias. Tema sammud olid rahulikud ja ta sõrmed liikusid õrnalt marjapõõsaste vahel — siit üks punane sõstar, sealt üks magus maasikas. Tema kõrval oli veel keegi — tema enda tingimusteta armastus. Mitte keegi väline, mitte keegi, kes midagi nõuaks, vaid tema sisemine tundmine, kohalolu, mis oli muutunud nii loomulikuks, et see kõndis temaga koos. Noppides marju, ta lihtsalt tundis: kõik on hästi. Marjade maitse oli nagu elu ise — lihtne, vahetu, magus. Ja siis,…

Elus liigub inimene, kellele meeldib vahel olla omaette. Tema “koopaks” on tema vaikne ruum — koht, kus ta tunneb end kõige rohkem iseendana. Ta kuulab elu aeglast rütmi, naudib lihtsust ja vähesust. Ta käib välja siis, kui soovib, mitte selleks, et teiste ootustele vastata.Aga elu ja inimesed tema ümber annavad nõuandeid, arvamusi ja ootusi:”Sa peaksid rohkem tegema.””Sa peaksid elama teisiti.””Sa peaksid muutuma.”Sageli ta lihtsalt kuulab või noogutab — tänutundest või selleks, et mitte tekitada pinget. Aga kuskil sees kasvab teadmine:✨ „See ei ole päris see, mida ma vajan. See pole minu tee.“Mõne aja pärast ilmub veel sügavam taipamine:💡 „Kuidas saavad teised teada, mida ma päriselt vajan ja tahan, kui ma…