On tunne, et ma pean jagama. Mu süda ütleb seda nii selgelt: “Jaga seda, mis sinus on.” Aga kohe astub vahele mõistus. Ta ütleb: “Kas see ikka meeldib teistele? Kas nad üldse saavad aru? Äkki nad naeravad su üle. Või peavad sind narriks.” Ja siis, justkui vaiksest ja sügavamast kohast, tuleb veel üks hääl — see on minu hing, ma usun. Ta ütleb lihtsalt ja kindlalt: “Tee seda, mida õigeks pead. Jaga. Jaga, sest see on sinu tee.” Ma mõistan, et kui ma jagan, siis tekitab see teistes tundeid. Mõni võib naerda, mõni võib nutta. Mõni võib vihastada, mõni armastada. Aga lõpuks ei ole need tunded minu kanda. See, mida…

“Kui võtan omaks, muutub ka stsenaarium” Vahel piisab lihtsalt sellest, et kirjutad endale või kellelegi teisele välja kõige sügavamad tunded. Näiteks nii: “Ma kardan. Ma olen süüdi.” Ja siis märkad midagi olulist: 💛 Kui julged öelda endale ausalt ja ilma hinnanguta, kus sa oled, siis juba see muudab midagi.💛 Kui võtad selle vastu — hirmu, süü, ebakindluse — ilma võitlemata, siis see ei pea enam sind juhtima.💛 Sa ei pea enam “ära tegema”, “parandama” ega “ära kaduma laskma”, vaid lihtsalt olema kohal sellega, mis sinus on. 👉 “Kui võtan omaks, muutub ka stsenaarium.”See tähendab: kui sa lõpetad sisemise võitluse ja võtad vastu isegi oma kõige raskemad tunded, siis hakkab kogu…

Miks ma hakkasin vaatama elu loomulikuma ja looduse poole? Lapsena ja noorena olin sageli haige — tundus, et angiin ja muud tervisemured ei jätnud mind rahule. Isegi pärast mandlite eemaldamist liikus raskus lihtsalt järgmisesse kohta. Samal ajal olin tihti kurvameelne, tundlik ja kartlik, hoidusin alateadlikult ka alternatiivmaailmast, sest see tundus võõras ja hirmutav.Ühel hetkel aga muutus kõik: üks kolleeg jagas oma kogemust ja ma otsustasin, hoolimata hirmust, anda võimaluse ravitsejale. Alguses tundus temagi hirmutav, kuid ma käisin tema juures piisavalt, et ühel hetkel taipasin — tervisemured, mis olid mind aastaid piinanud, olid kadunud. Lisaks aitas ta mul näha ka minu nõrgemaid kohti ja andis soovitusi, kuidas end hoida. Mõnda aega…

Vahel on kõik hästi.Päevad voolavad rahus,hing on avatud ja tasakaalus,elu tundub heaks sõbraks saanud.Tunnen end tugevana, arenenuna,justkui oleksin mäetipus ja näen kaugele. Ja siis…tuleb mingi muutus.Midagi väikest või suurt,mis kisub harjumuspärasest rütmist välja.Midagi, mis kriibib, torkab,tekitab ebamugavust, segadust.Korraks kõik paiskub segi. Ja ma mõtlen:„Olin ju kasvanud,arvasin, et see koht minus on juba tervenenud.Et olen tugev, küps, rahus…” Aga ei.Pean endale ausalt silma vaatama.Seal on veel nurgataguseid minus,kus kasv ootab,kus haavad tahavad tähelepanu,kus ego sosistab, et “see ei ole õiglane”,ja süda ütleb: “vaata sügavamale”. Sellel hetkel on valik:peita ja võidelda —või tunnistada ja vastu võtta.Kui peidan, jääb õppimine tulemata.Kui võitlen, jääb kasvamine pooleli.Aga kui ütlen:„Jah, see on minus veel”ja luban sel…