Kõik juba on. Küllus tähendab kõike ja mitte midagi. Kõik on juba praegu juba külluses – mitte seepärast, et kõike oleks lõputult, vaid seepärast, et elu toimub praeguses hetkes. Kui tähelepanu on siin, hakkame märkama, kuidas elu kannab vaikselt ja järjepidevalt, ilma sundimata. Hetkes elamine ongi küllus. Mitte tulevik, mitte pidev arvestamine, mitte muretsemine selle pärast, kas piisab. Kui fookus on ainult sellel, mis peab veel tulema, kui pilk on kogu aeg suunatud puudujäägile ja hirmule, siis küllust ei kogeta – mitte seetõttu, et seda pole, vaid seetõttu, et tähelepanu on mujal. Siis nähakse vaid seda, mida ei ole. Ja ükskõik kui palju parasjagu olemas on, tundub sellest alati vähe.…

Inimesed muutuvad mõnikord eraklikumaks.Esmapilgul võib see näida hirmuna elu või välise maailma ees.Ja vahel ongi alguses seal hirm – hirm eksida, hirm kuulata ennast, hirm, et teised teavad paremini. Aga eriti tundlike inimeste puhul ei ole see põgenemine.See on taandumine selleks, et tajuda puhtamalt. Väline maailm on täis müra – arvamusi, ootusi, nõuandeid, hinnanguid.Kui inimene on avatud ja tundlik, hakkab see müra segama sisemist tunnetust.Siis tekib loomulik vajadus vaikuse järele, mitte selleks, et elu eitada,vaid selleks, et kuulda ennast ilma segajateta. Alguses võib tekkida kahtlus:Äkki ma eitan elu?Äkki teised teavad paremini? Tegelikult juhtub vastupidine. Teised inimesed ei ole siis õpetajad ega otsustajad,vaid peeglid.Nad küsivad – teadlikult või alateadlikult:Kas sa oled…

Kui inimesed tulevad pühadel kokku, siis sügaval sees soovime me läbi saada, olla mõistetud ja tunda end hoituna. Koosolemine ei too kaasa paraku ainult rõõmu ja naeru ta toob nähtavale ka vanad tunded, need, millele kunagi ei osatud reageerida või mida ei olnud turvaline välja öelda. Sageli ei tule esimesena sõnad, vaid tunne….pingutus, klomp, seletamatu rahutus.Seda ei pea kohe parandama ega lahendama. Piisab, kui märgata ja lubada. Kui pidustustega kaasneb alkohol, võib allasurutud tunnetel pidur kiiremini pealt maha tulla. See ei tee tunnetest tõe ega vale, vaid muudab nad lihtsalt nähtavamaks. Kui me lubame tunnetel läbi tulla, võtmata neid kui viga, vaid kui teekonna osa. Tunded liiguvad, kui neid ei…

Me räägime tegelikult alati ühest ja samast mustrist – ohver, päästja ja agressor. Ühest ja samast kolmnurgast, mis lihtsalt vahetab rolle. Oluline on mõista, et inimene ei ole ainult üks roll.Ta võib olla ühes olukorras ohver, teises päästja ja kolmandas agressor.Roll ei kirjelda inimest, vaid tema teadvuse taset konkreetses hetkes. Tervislik täiskasvanu, kes võtab vastutuse, ei ela püsivalt üheski neist rollidest.Ta märkab mustrit ja astub sellest välja. Ohver tunneb, et temaga juhtub elu.Ta ootab, et keegi päästaks, olukorrad muutuksid või keegi teine vastutaks.Tema jõud on ära antud. Agressor võtab jõu jõuga.Ta süüdistab, ründab, kontrollib.Sageli on selle all peidus lahendamata ohvritunne ja hirm kaotada kontroll. Päästja on kõige salakavalam roll.Ta aitab,…

Silt on miski, mis ripub küljes,aga milles endas ei ole tõde.Ta on mugav märge,aga mitte olemus. Tõde ei ole sõna.Tõde on teadmine.Teadvus, mis näeb ilma raamita.Valik, mis sünnib seest, mitte reageerimisest. Ükskõik, millise elu me oleme valinudvõi millised ülesanded endale võtnud,päeva lõpuks on meie töö õppida kommunikeeruma – iseendaga, teistega, elu endaga. Mitte läbi siltide,vaid läbi kohalolu.Mitte läbi hinnangute,vaid läbi märkamise. Kui me hakkame silte uskuma,siis lakkame navigeerumast.Me liigume mööda teiste joonistatud kaarte,mitte omaenda sisemist kompassi. Aga elu ei ole positiivne ega negatiivne.Ta on liikumine.Valu ei ole vigaja rõõm ei ole kohustus.Mõlemad on informatsioon. Teisele elades nihkub energia endast väljaja sinna tekib error.Aga vastutust võttes oma energia eest,valides teadlikult,tekib selgus.…

Mind ei ärrita enam välised inimesed. Sellest olen ma läbi kasvanud, peaaegu…. See on olnud suur samm — näha, et maailm väljaspool mind ei pea muutuma, et mina saaksin rahus olla. Jäänud on siiski veel mõned kõige lähedasemad… ja just nemad vajutavad veel vahel neid sügavamaid kohti. Mitte sellepärast, et nad oleksid halvad või valed, vaid sellepärast, et minu sisemine laps usaldab ja loodab veel neilt liiga palju, mille tõttu ka reageering kõige tugevam ja eheda ning lapselikum. Kuid tõde on see, et ärritajad ei ole nemad, see on minu enda hell koht, mis vajab ärakuulamist. Ning väljapoolt ootuste lahtilaskmist. Ma võtan hetke, hingan ja küsin endalt:„Armas Kristi, mida sa…

On kummaline, kui elu võtab korraga käest ära need harjumused ja loomisviisid, mis olid aastaid justkui minu teine hingamine.Leivategu. Salvid. Need olid mu vaiksed meditatsioonid, mu maaühendus, mu väike kodune pühadus. Ja nüüd…siin, uues kohas, ei tule see sama tunne enam kätte. Mul on ju juuretis kaasas.Aastaid hoitud, toidetud, kantud — vägi, mis rändas minuga.Aga keha ütleb: lase tal minna.Mitte kaduda, vaid tagasi voolata sinna, kust ta tuli. Tunnen, et ma ei pea enam kinni hoidma sellest, mis mind kunagi toetas.Toetus ei kao, vorm lihtsalt muutub. Olen südamest tänulik, et sain teha leiba.Et sain teha salve.Et mu käed said tunda loomisrõõmu ja maa soojust.Aga täpselt sama tänulik olen ka selle…