Anna hoogu mu esimesele raamatule ja võta vastu kingitus https://hooandja.ee/campaigns/lihtsus-minu-kuldne-tee tänan sind

Mõnikord on loobumine näiliselt kergem – öelda “okei, ju siis pole minu jaoks” ja lasta pingel vaibuda. Aga kui süda ei vaiki… kui sees on rahulik teadmine, et see tee on õige, siis enamasti ei ole takistus elu ees, vaid mõni vana kaitsemehhanism meie enda sees.

Väljakutsed ei tule alati selleks, et meid peatada. Vahel nad tulevad selleks, et küsida: Kas sa tahad seda hirmust või selgusest? Kas sa hoiad kinni pingest või lubad endal lõdvestuda ka siis, kui asi on oluline? Kas oled oma soovi korralikult läbi mõelnud?

Kui vaadata ausalt otsa sellele kohale enda sees – ilma sundimata, ilma tõestamiseta –, siis muutub soov puhtaks. Ja puhas soov ei vaja surumist. See hakkab ise teed leidma. Õiged inimesed, ajastus, vorm – need joonduvad siis, kui sisemine vastupanu on lõpetatud.

Elu justkui testib, jah. Aga mitte karistamiseks.
Pigem selleks, et sa ise kuuleksid enda vastust:
Kas ma tahan seda päriselt? Ja kui vastus on vaikne, selge jah, siis ei pea enam võitlema. Siis saab minna – pehmelt, kohal olles, usalduses, lõvestudes väljakutsetes kuni oled kohal.

Ja siis täna on see päev.
Päev, kus ma ise soovisin teha leiba armsatele inimestele.
Ühte neist polnud ma näinud väga kaua – viimati ligi kümme aastat tagasi.

Ja ometi juhtus midagi, mida pole seitsme aasta jooksul varem juhtunud.
Ma ei teagi miks, aga panin ahju millalgi kinni…
ja leib ei saanudki valmis.

Pidin loobuma heast plaanist.
Pidin tunnistama.

Tunnistama, et kolmele lapsele vanemaks olemine –
kellest üks on beebi,
kellel tagumised hambad järjest tulevad,
ja kes on viimastel öödel otsustanud,
et lisaks 20–40-minutilistele ärkamistele
on väga huvitav olla öösel ka paar tundi täiesti ärkvel –
on rohkem, kui üks keha ja närvisüsteem alati kanda jaksab.

Pidin alistuma.
Mitte nõrkuses, vaid aususes.
Tunnistama, et mu jõul on piir.
Ja et puhkus ei ole luksus, vaid vajadus.

Teoorias arvan ju, et ma puhkan.
Reaalsuses…
phhhh.
Tõenäoliselt mitte nii palju, kui vaja oleks.

Täna tegin aga iseendaga kokkuleppe.
Ma kirjutan lugusid vaid beebi uneajal.
Mitte õhtul.
Õhtul panen kõik seadmed kõrvale.
Ja lihtsalt puhkan.

Ilma tõestamata.
Ilma “veel natuke”.
Lihtsalt olles.

Kõik juba on.

Küllus tähendab kõike ja mitte midagi.

Kõik on juba praegu juba külluses – mitte seepärast, et kõike oleks lõputult, vaid seepärast, et elu toimub praeguses hetkes. Kui tähelepanu on siin, hakkame märkama, kuidas elu kannab vaikselt ja järjepidevalt, ilma sundimata.

Hetkes elamine ongi küllus. Mitte tulevik, mitte pidev arvestamine, mitte muretsemine selle pärast, kas piisab. Kui fookus on ainult sellel, mis peab veel tulema, kui pilk on kogu aeg suunatud puudujäägile ja hirmule, siis küllust ei kogeta – mitte seetõttu, et seda pole, vaid seetõttu, et tähelepanu on mujal.

Siis nähakse vaid seda, mida ei ole. Ja ükskõik kui palju parasjagu olemas on, tundub sellest alati vähe. Küllus ei ole sihtpunkt, kuhu kunagi jõutakse. Küllus on seisund, mis on märgatav praegu. Kõik juba on.

Küllusteadlikkust soovides

KeskTee

Inimesed muutuvad mõnikord eraklikumaks.
Esmapilgul võib see näida hirmuna elu või välise maailma ees.
Ja vahel ongi alguses seal hirm – hirm eksida, hirm kuulata ennast, hirm, et teised teavad paremini.

Aga eriti tundlike inimeste puhul ei ole see põgenemine.
See on taandumine selleks, et tajuda puhtamalt.

Väline maailm on täis müra – arvamusi, ootusi, nõuandeid, hinnanguid.
Kui inimene on avatud ja tundlik, hakkab see müra segama sisemist tunnetust.
Siis tekib loomulik vajadus vaikuse järele, mitte selleks, et elu eitada,
vaid selleks, et kuulda ennast ilma segajateta.

Alguses võib tekkida kahtlus:
Äkki ma eitan elu?
Äkki teised teavad paremini?

Tegelikult juhtub vastupidine.

Teised inimesed ei ole siis õpetajad ega otsustajad,
vaid peeglid.
Nad küsivad – teadlikult või alateadlikult:
Kas sa oled nüüd otsustanud?
Kas sa usaldad ennast?
Kas sa oled valmis vastutama oma elu eest?

See eraldumise faas on enesega kohtumine.
Seal sünnib selgus, mida ma vajan, millist elu ma tahan elada
ja millisel viisil ma saan selles vastutuse võtta.

Kui see protsess saab läbi – või vähemalt piisavalt küpseks –,
ei ole enam vajadust end sulgeda.
Tekib uus võimekus olla teistega.

Mitte kohanemise kaudu.
Mitte enese kaotamise kaudu.
Vaid seestpoolt tuleva kindluse ja rahu kaudu.

Siis ei sega väline enam sisemist.
Ja inimene saab olla maailmas kohal,
jäädes samal ajal iseendaks.

See ei ole eemaldumine elust.
See on sisseastumine oma ellu.

Sul on võimalus leida kontakti alt koordinaadid, kui soovid toetada mu loomise teekonda, neutraalsuses.

Kui inimesed tulevad pühadel kokku, siis sügaval sees soovime me läbi saada, olla mõistetud ja tunda end hoituna.

Koosolemine ei too kaasa paraku ainult rõõmu ja naeru ta toob nähtavale ka vanad tunded, need, millele kunagi ei osatud reageerida või mida ei olnud turvaline välja öelda. Sageli ei tule esimesena sõnad, vaid tunne….pingutus, klomp, seletamatu rahutus.
Seda ei pea kohe parandama ega lahendama. Piisab, kui märgata ja lubada. Kui pidustustega kaasneb alkohol, võib allasurutud tunnetel pidur kiiremini pealt maha tulla. See ei tee tunnetest tõe ega vale, vaid muudab nad lihtsalt nähtavamaks. Kui me lubame tunnetel läbi tulla, võtmata neid kui viga, vaid kui teekonna osa. Tunded liiguvad, kui neid ei takistata. Ja sageli hakkavad asjad lahenema iseenesest, kui me ei võitle ega hoia kinni.

Teine inimene ei ole vastane. Ta on oma loo, oma võimete ja oma hetke sees. Me ei saa eeldada, et ta oleks seal, kus meie oleme. Kui seda siiski otsustad teha, teed sa vaid liiga eelkõige iseendale. Oluline on meeles pidada, et tunne, mis meis esile tõuseb, ei ole tõde ise, vaid hetkeline signaal. Ja lugu, mida me meenutame, on mälupilt – üks tükk puslest, mitte kogu pilt.

Kergust ja rahu soovides.