On päevi, mil süda sosistab rahulikult: “Kõik on hästi. Sind hoitakse. Elu kannab sind.” Aga samal ajal pilk ringi vaadates näeme reaalsust, mis meile ei meeldi. Asju, mis on poolikud, raskused, mis suruvad peale, või tulevik, mis tundub ähmane. Just siis tekib hirm. Hirm tuleviku ees, sest meel ei näe tervikut, vaid ainult killukest – praegust raskust. Aga süda teab, et raskus ei ole igavene. Mõnikord piisab väga väikesest rõõmuhetkest, et hing kergemaks läheks – näiteks soojast kallistusest, jalutuskäigust, vihmast aknal, päikesekiirest või hetkest looduse keskel. Need pisikesed hetked on sillad südame usalduse juurde. Kui on raske, võib küsida endalt:✨ “Mis ma hetkel vajan? Mis mind praegu rõõmustaks?” Võib-olla on…

Kui maailm loodi, oli igal sõnal ja igal numbril oma tähendus. Need ei olnud pelgalt märgid, vaid sagedused – energia, mis kannab endas lugu. Täna elame maailmas, kus sõnad ja numbrid justkui ujutavad meid üle. Me näeme kuupäevi, kellaaegu, registreid, dokumente ja nimesid… aga kui palju me tegelikult märkame nende taga peituvat? Kui palju näeme enamat kui lihtsalt juhust või ametlikku kirjet? 💛Nimed kui peeglid Eesnimi on sageli teadlik valik – justkui seeme, mille vanemad lapse hinge külvavad. Minu nimi Kristi pandi Kristuse järgi, sooviga, et minus oleks tahe abistada nõrgemaid ja usk suuremasse. Nii kätkeb mu eesnimi juba sünnist alates missiooni – olla valguse kandja ja toetaja. Perekonnanimi on…

Kesktee blogis jagan oma kogemusi ja taipamisi, mis on sündinud eluteel – läbi keha, hinge ja südame. Need lood ei ole õpetused, vaid kutse märgata ja meenutada, kui väekad me tegelikult oleme. Praegu on aeg, mil vanad mustrid, kehamured ja peidetud lood tõusevad pinnale. Mitte karistusena, vaid selleks, et me kuulaksime ja lubaksime neil vabaneda. See on enesega töötamise ja aususe aeg – võimalus märgata, võtta vastu ja lasta minna. Hiljuti olin oma lähedase kõrval, kellel olid tugevad valud. Ma ei saanud tema valu ära võtta, kuid sain olla tema kõrval toeks. Toetasin teda hingama läbi koputamise – ja kui inimene ise ei saa, saab lähedane koputamisega toetada. Hoidsin ühendust…

Ei ole nii, et kui ma jagan oma lugu, olen ma kõrgem või madalam, väekam või nõrgem, tervem või haigem. Minu ülesanne on jagada – nii oma taipamisi kui ka varju. Täna jagan oma varju.Minu sees on suur hirm eksida. Sel nädalavahetusel küsiti mu käest heatahtlikult, kas olen olnud kontrollfriik. Esialgu eitasin, kuid hiljem taipasin, et jah – see osa on minus olemas. Olen püüdnud olla alati tubli, et tunda end piisavana. Olen arvanud, et pean ennast pidevalt tõestama. Kui keegi ütleb, et miski minu juures või mu tegemistes ei kõneta, kukun kokku – ja mitte ainult, vaid vajun sügavale auku, kust võtab aega, et uuesti hingama hakata. See taipamine…

Meie elu on täis rolle, kohustusi ja muresid. Me kiirustame, pingutame ja vahel arvame, et just need kohustused määravadki ära, kes me oleme. Kui meis kerkib mõni tunne, mida ei taha kogeda, või käitume viisil, mida ei sooviks, siis usume, et see olengi mina. Ometi pole see tõsi. See on vaid üks osa meist, mis vajab märkamist. See osa pole meie tervik, vaid hetkeline peegeldus, mis toob esile midagi, mida oleme ehk liiga kaua vältinud. Põgenemise asemel vaatamine Sageli tahame oma hirmude ja valude eest põgeneda. Püüame neid varjata, suruda sügavale pinnasesse ja loota, et need kaovad. Kuid mida rohkem põgeneme, seda suuremaks need paisuvad. Nad tunduvad hirmutavad, nagu koll,…

Me kuulame sõnu, kuid kuuleme iseennast. Me kuulame teisi, kuid kuuleme läbi oma filtri. See, mida kuuleme, ei ole kunagi tõde ise – see on peegeldus meis. Tõde ei asu väljaspool, vaid selles, mida see meis esile toob. Sõna võib kaduda, aga tunne, mille see puudutas, on see, mis päriselt kõneleb. Ja mida me selle kõigega peale hakkame? Me ei pea kohe reageerima ega vastama. Piisab, kui lubame endal märgata, mida see meis liigutab.Kui kohtume iseendaga ausalt, saab valu hajuda ja tarkus jääda.Nii muutub kuulamine teekonnaks tagasi enda südamesse.

Me ei ole keegi nõrgem ega tugevam, halvem ega parem. Kõik lihtsalt on. Igaühel on oma tee, oma ülesanne ja oma rütm. Olen märganud, et minu ülesanne on meenutada – raputada õrnalt, vahel ka veidi tugevamalt –, et vägi ei asu kuskil väljaspool, vaid meis endis. Inspiratsiooni ja peegeldusi võib tulla teistelt inimestelt, raamatutest, hetkedest, kuid tõeline algus saab tulla ainult meie seest. Just seal sünnib see esimene otsus: ma valin elada oma südame ja sisetunde järgi. Meid on kaua õpetatud uskuma, et kusagil väljaspool on targemad, õigemad, paremad vastused. See on loonud meis harjumuse mitte usaldada iseennast. Ometi on tõde, vägi ja tarkus meis kõigis juba olemas. See ei…

Me kõik oleme kuulnud või ise öelnud lauset: „Mul on kiire.“ See kõlab justkui elu loomuliku osana – tegemisi on palju ja aega vähe. Aga kui peatuda ja kuulata, siis selles lauses on rohkem kui pelgalt ajapuudus. Sõnade vägi Sõnad ei ole pelgalt helid – need loovad meie kogemust. Kui ütleme endale: „Mul on kiire,“ reageerib ka keha: hingamine läheb pealiskaudsemaks, meel muutub rahutuks, süda tunneb survet. Kiirus ei sünni ainult välistest tegemistest, vaid ka sisemisest loast kiirustada. Kui aga jätta need sõnad ütlemata, võib elu tunduda teistsugune. Siis ei pea iga hetk olema võidujooks, vaid saab olla kulgemine. Miks me ütleme „mul on kiire“? Mõnikord on see fakt, mõnikord…