Lugesin ühest raamatust hiljuti õliravist ning kavatsen seda proovida. Ehk kõnetab sindki:India õliravi on üks lihtsamaid ja samas sügavalt toimivaid viise oma keha toetamiseks. See pärineb iidsest Ayurveda tervisesüsteemist, kus keha puhastamine, tasakaal ja ennetus on olnud olulisel kohal juba tuhandeid aastaid.

Õliravi ehk õli suus hoidmine põhineb lihtsal põhimõttel – õli aitab siduda suus olevaid baktereid, jääkaineid ja ladestusi ning toetab nende kehast väljaviimist. Kuna suu on otseselt seotud kogu organismi seisundiga, mõjutab see praktika lisaks suuhügieenile ka üldist enesetunnet ja tasakaalu.

Seda tehakse tavaliselt hommikul, enne söömist ja joomist. Võetakse suhu umbes üks supilusikatäis õli ning hoitakse seda suus 10–20 minutit. Õli ei kuristata kurgus, vaid liigutatakse rahulikult suus, lastes tal jõuda hammaste vahele ja igemete ümber. Alguses võib tunduda harjumatu, kuid ajapikku muutub see loomulikuks osaks hommikurutiinist.

Kui aeg on täis, sülitatakse õli välja – soovitavalt salvrätti või prügisse, mitte kraanikaussi. Seejärel loputatakse suu puhta veega ja pestakse hambad. Oluline on õli mitte alla neelata, sest selle sisse on kogunenud kõik see, mida keha on soovinud vabastada.

Õliravi mõju on mitmetasandiline. Suu tasandil aitab see vähendada baktereid, toetada igemete tervist, värskendada hingeõhku ja hoida hambad puhtamad. Paljud märkavad ka igemete tugevnemist ja üldist puhtamat tunnet suus. Keha tasandil toetab see immuunsust ja aitab vähendada põletikulisi protsesse, sest suu tervis on tihedalt seotud kogu organismi tasakaaluga. Sageli kaasneb ka kergem ja selgem enesetunne ning rahulikum algus päevale.

Õliravi ei ole ainult füüsiline puhastus, vaid ka vaikne hetk iseendaga. See loob ruumi, kus ei pea kiirustama – lihtsalt olla, hingata ja lubada kehal teha oma tööd. Nii saab sellest mitte ainult tervise toetamise viis, vaid ka väike igapäevane rituaal, mis aitab päeva alustada puhtamalt, nii seest kui väljast.

Alustada võib rahulikult, kasvõi mõnest minutist, ja liikuda ajapikku pikema ajani. Kõige olulisem on järjepidevus ja enda keha kuulamine.

Pärasoole ja vaagnapiirkond on seotud energia liikumise ja vabastamisega. Kui inimene hoiab endas tugevalt kinni – surub alla tundeid, vajadusi või elus toimuvat – võib energia selles piirkonnas muutuda justkui seisvaks või pingesse. Keha võib seda väljendada surve, põletiku või hemorroididena.

Füüsilisel tasandil on hemorroididel muidugi oma põhjused (nt kõhukinnisus, pingutamine, rasedus, pikk istumine), kuid energeetilises vaates vaadatakse ka seda, kas inimene lubab energial ja tunnetel vabalt liikuda või hoiab midagi enda sees kinni.

Kinnihoitud energia vabastamine algab enamasti teadlikust lõdvestumisest. Kui inimene peatub, hingab sügavalt ja lubab kehal pehmeneda, hakkab pinge vähenema. Väga oluline on ka tunnete lubamine – kui viha, kurbus või väsimus saavad lihtsalt olla ilma allasurumiseta, liigub energia edasi ega jää kehasse pidama.

Abiks võivad olla ka kehalised viisid: rahulik liikumine, jalutamine, sügav hingamine, vaagnapiirkonna lõdvestamine või soe vann. Samuti aitab väljendamine – kirjutamine, rääkimine või looming –, sest see annab kinni hoitud energiale võimaluse liikuda.

Sageli aitab ka lihtne sisemine hoiak:ma ei pea kõike kinni hoidma, ma võin lõdvestuda ja lasta elul liikuda.

Kui keha saab signaali, et enam ei pea pidevalt pingutama ja kinni hoidma, hakkab ka energia kehas jälle vabamalt voolama.