Eksimine

Miks me inimestena oleme kaitsepositsioonil, reageerimisel, eeldame lastelt vabandamist, samas täiskasvanutena on see pigem ülehinnatud sõna ning rohkem on ruumi kõigele muule?

Võimalik, et olin ka varem seal, kuid mingi aeg ma taipasin, miks, palju lihtsam on ju kohe vastutust võtta. Kui ma olen eksinud, siis ma ei pea end õigustama ega kaitsma. Ma ei pea looma pikka lugu. Ma võin lihtsalt öelda: jah, nii juhtus. Ja tegelikult ei juhtu sellest mitte midagi halba.

Palju ebamugavam on see, kui me läheme kaitsesse — ründame, peidame, tõmbume kokku. Miks? Kelle eest? Vahel tundub see nagu väike laps, kes püüab oma tehtut varjata. Aga me ei pea nii elama.

Me oleme siin kõik koos, samas supis. Me eksime, õpime, liigume. Koostöö ei sünni täiuslikkusest, vaid julgusest vaadata otsa ka ebamugavusele. Tunnistada. Olla kohal.

Ja kui me loobume konfliktipositsioonist — ei ründa ega kaitse — siis tihti konflikt hajubki. Ja kui teisel jääb paha tuju, siis olgu. See on tema oma.

Me saame hoida oma energiat, ilma et me sulgeksime oma südame. Me saame hoida teineteist.

Ja siis tekibki see koht, kus ei ole enam vaja oodata paremat aega, õigemat hetke või valmisolekut.

Sest millal veel, kui mitte praegu.