Elu avaneb, kui luban

On aeg, mil süda hakkab kõnelema valjemalt kui mõistus. Kui kuulan teda, avaneb elu täiesti uuel viisil – justkui rulluks lahti nähtamatu rada, mida ma ei pea enam kontrollima, vaid ainult usaldama.

Uus võib tunduda hirmutav, sest ta on tundmatu. Varjud sosistavad: „Jää vanasse, siin on turvaline.” Aga ma tean – hirm ei ole tõde, vaid vaid vana kontroll, mis tahab kinni hoida. Kui luban endal lahti lasta, avastan, et olen tegelikult vaba.

Olen õppinud sügavalt väärtustama ja tänama oma minevikku. See ei tähenda, et ma pööraksin sellele selja. Vastupidi – kõik, mis on olnud, on andnud mulle tugevuse, õpetuse ja väe. Ma jumaldan oma vana, sest ta kandis mind siia, kus täna olen. Ent tänulikkus ei tähenda paigale jäämist. Elu voolab edasi ja kutsub mind astuma uutesse kogemustesse. Need ei peagi sobituma teiste ootustesse – sest igal ühel on oma tee, oma lubamine, oma varjutöö. Minu tee on minu südame tee.

Elada südame järgi tähendab usaldada elu. See on laskumine voogu, kus kõik sünnib õigel ajal ja õiges rütmis. Seal on valgus ja vari käsikäes, ja iga samm viib mind sügavamale enda tõelisse olemisse.

Nii sündibki minu lugu – tänulikkuses, armastuses ja vabaduses. Elu ei vaja enam kontrolli ega tõestamist. Piisab, et ma olen.