Elu teelahkmel
Igaüks meist jõuab elus hetkeni, kus tuleb küsida: kas ma elan oma elu või kellegi teise ootuste järgi?
See on hetk, kus võib jätkata samamoodi “tublina” või hakata samm-sammult liikuma iseenda tõe poole. Mõlemad teed nõuavad julgust, kuid ainult üks neist viib pärisvabaduseni.
🌱Me sünnime puhtana
Me sünnime siia maailma valgusena. Meis on esialgu puhas terviklikkus – täius, mis ei vaja tõestust ega vormimist. Kuid üsna pea hakkavad teised meist kujundama midagi “õiget”. Antakse edasi nii tõdesid kui ka valesid. Õpetatakse, kuidas peab olema, kuidas peab käituma.
Varakult taipame, et kui oleme tublid ja pingutame, siis saame kiita. Ja kiitus on magus – see paneb meid veel enam püüeldes teiste ootusi täitma.
🎗️Kui enam ei jaksa
Ühel hetkel võib aga kõik muutuda. Me märkame, et enam ei ole jõudu, et me ei ela enam päriselt enda elu. Tekib küsimus:
“Aga kes olen mina? Mida mina vajan? Mida mina soovin?”
See on hetk, kus algab ärkamine.
🥇Tubliduse lõputu ring
Paljud jätkavad pingutamist, sest tahavad kuuluda. Nad soovivad sobituda ja näida “õigena”. Nii püütakse, et oleks võrdväärne töö, sama uhke auto, ilus kodu, moekad riided, lastel uued mängud ja vidinad. Kõik justkui peab vastama etteantud pildile.
Kuid see on lõputu ring – sest alati on midagi, mis jääb puudu, alati on keegi, kellel on veel rohkem või parem. Ja nii võib elu mööduda teiste standardite järgi, mitte enda tõde kuulates.
💠Teelahkmel olemine
Meie teed lähevad siin lahku.
On neid, kes otsustavad: “Ju siis nii peabki.” Nad jätkavad endiselt tublid olemist, sageli oma tundeid varjates. Nad kannavad kõike edasi, kuni ühel päeval keha või hing enam ei jaksa ning tervis annab märku, et on aeg peatuda.
Ja on neid, kes enam ei suuda samamoodi jätkata. Nemad hakkavad rääkima – oma tunnetest, oma haavatavusest, oma segadusest. Nad hakkavad uuesti õppima kõndima, sammhaaval, otsides ja avastades iseennast.
Need, kes astuvad sellel teel oma tõde, hakkavad vähehaaval loobuma elamisest teiste arvamuste järgi. Nad ei võrdle ega lase end enam võrrelda. Nad liiguvad oma puhtas tões – kasvõi elades lihtsuses ja väga vähesega, kuid südame ja hinge vabaduses. Ning just siis hakkab kasvama rikkus, mis ei ole väline, vaid sisemine.
See tee ei ole kerge. Sageli kohtab see hukkamõistu või arusaamatust. Kuid iga samm enese poole kasvatab julgust, enesekindlust ja toob kaasa vabaduse, mida varem ei tundnud. See loob kergust, rõõmu ja päriselu maitset.
🔆Eriline tänu neile, kes valivad iseenda
On ka neid, kellel on olnud õnne kasvada keskkonnas, kus nad on saanud olla nemad ise algusest peale. Nemad on hoidnud oma tõde ja elanud seda välja.
Kõiki neid radu võib austada. Kuid eriline kummardus kuulub neile, kes hirmust ja hukkamõistust hoolimata hakkavad samm-sammult valima iseennast. See on julguse tee. See on elu tee.
💮Elu ei ole ainult “tubli” olemine
Elu on päriselt elamine – oma tõe, oma südame ja oma hingamise järgi. Ja meenutamine, et meis kõigis on endiselt seesama puhas valgus ja täielikkus, millega me kord sündisime.
✨ Väesõnum:
Ma luban endal taas mäletada – minus on juba olemas puhas valgus ja terviklikkus. Ma ei pea seda tõestama, vaid lihtsalt elama.
💡Enesemõtiskluseks sulle
Kas mina elan rohkem teiste ootuste järgi või oma südame järgi?
Mis on see üks samm, mida ma juba täna saan astuda, et liikuda lähemale oma puhtale tõele?
Milles olen valmis tundma end vabana, isegi kui see tundub teistele arusaamatu?